Jürgen Ligi: rahapesurindel muutusteta ehk Martin Helme ainus huvi on laim

Skandaal rikub elusid ka ilma süüta. Rahapesuskandaal on eriti kurb näide, kus elud on rikutud ilma kahtlustusetagi, lähedaste omad lisaks. Kuid pole vaja auditeid, kriminaaluurimist ega kohtumõistmist, et oleks selge nende süü, kes on skandaalis peituvat võimalust laimata kasutanud poliitilise omakasu taotlemiseks. Nad on määrinud inimeste ja oma riigi mainet, ent nende huvi ja kompetents on lõppenud seal, kust algavad faktid ja rahapesu tõkestamine, aga omakasu enam ei paista.

Jutt on peamiselt praegusest rahandusministrist, aga meeles tuleb pidada ka riigikogu õiguskomisjoni esimeest, kes sellega alustas. Helme ja Jaanus Karilaid pole suutnud kahe aastaga lisada laimule informatsiooni, õiguslikke argumente ega paremat regulatsiooni. Rahapesu on olnud lihtsalt ettekääne süvariigi otsimisel ning peaprokuröri ja politseijuhi kangutamisel, aga eeskätt on jahitud võimalikult suurt poliitilist skalpi.

Minul on see au, et väärtuslikuks on peetud just minu tööd rahandusministrina, mitte näiteks sise- või justiitsministrite oma, kelle puutumus kuritegevuse tõrjega on otsene. Rahapesuskandaali pärast on Helme soovitanud avalikult ka mulle enesetappu (Martin Helme saates „Otse Postimehest”: „Jürgen Ligi võiks seppuku teha”, 2.7.2019).

Ma ei võta selliseid ettepanekuid ega -heiteid vastu, sest minu vastutuse piirides – regulatsioonides ja finantsinspektsioonis – läks Eestil tegelikult hästi. Eriti vähe on mulle rahanduse vallas öelda Martin Helmel, keda mitte miski peale võimu ja raha oma ameti juures ei huvita ja kes asendab tõe kõhklematult valega.

Pärisin talt viimati aru rahapesu tõkestamuse seadusandluse peatamise kohta, mispeale ta saatis ülbitsva süüdistuse, et mina polevat huvi tundnud seadusandluse kvaliteedi vastu (vt „Rahapesu tõkestamine on ministri sõnul takerdunud varasemate vigade parandamisse”, Delfi, 2.10.2019).

Valesid on Helme vastuses ainult kolm.