Telesaade kuulub raudsele ründajale Mihkel Rauale ja on tööpäevaõhtune otse-eeter, kus ei anta aega sõnu seada. Sellest püüdsid nuhtlejad kinni küsimise Kaja Kallase kriitiliste ütlemiste kohta meedias. Eitasin nende erilisust ja vastasin, mida oma silmad mäletasid: Kaja Kallase kaunite suurte silmade all on olnud kinnist suud. Seletasin, et ei mõista hästi Facebooki-põlvkonda, kes lähedaste asemel suhtleb ülejäänud maailmaga. Jaan Tammsalu on hiljem teises seoses öelnud koguni, et noored teavad Facebooki logo, ent mitte ema silmade värvi.

Kriitika komplimentidega

Ka üks poetess kiitis saadet ja tolle episoodi kohta kirjutas: „Kui kriitika on esitatud pehmes vormis, komplimentide kaasabil, siis üks enesekindel ja oma väärtust teadev naisinimene seda küll mõnitamiseks või alavääristamiseks ei pea.” Toetajatena tahan mainida veel kunstnikku, ajaloolast, arsti – kõik daamid, mulle võõrad ja mitteerakondlased. Aga domineeriv meediaruum on muidugi ründav.

Tegelikult on õiglane ja sooliselt tasakaalustav, kui naised meeste lohakale sõnakasutusele tähelepanu juhivad. Ent kusagil on piir, kust tahaks märku anda, et soolised iseärasused pole ei puue ega õigustus. Ei saa salata, et solvumise otsijale olen olnud võimalus, ent minu arusaam seksistlikest märkidest erineb teravalt nende omadest, kes end minu najal välja elasid.

Nii mats, sportlik keha, ürgmees kui ka koer tähistavad meestevaenu. Kui juures on jutt naiste alandavast positsioneerimisest ühiskonnas, tajun uut lõhet: samad daamid on nimelt enamikus kõige silmapaistvamad ja luksuslikumad kostüümiparaadidel osalejad. Nad meeldivad mulle, ent ei sobi kokku ründava võrdõiguslikkusega. Minu feminisminärvi panevad häirekella andma hoopis naise rõhutatult ilule rajatud edasipüüd ja välise särata virgad töötajannad kala- või õmblustsehhis, kus palk on väiksem sellest, mida mõni sookaaslane tualetile kulutab. Väga on häirinud ka sõna „ämm” muutmine mõnitamise objektiks ja relvaks. Mitte ükski võrdõiguslane pole meelde tuletanud, et tegemist on lähedase inimese sünnitanud ja üles kavatanud naisega. Tema saatus, märkigem, on enamasti jääda vanaduses kauaks üksi.

Kõige seksistlikum fopaa

Iseenda kõige seksistlikuma fopaana mäletan hoopis sajandi alguse juubeliõnnitlust Marju Lauristinile. Püüdsin kiita teda kui oma lemmik- ja Eesti säravaimat naispoliitikut. Sain poole lause pealt aru, et neli tähte oli olnud kaugelt ülearu – see paistis Marju kuratlikust ühe suunurga muigest. Tema välistas õiguse rajada oma positsioon soole ja teadagi on ta olulistes võimetes ületanud enamikku mehi. Seda kontrastsem on tava, kus naispoliitik tuleb väitlussaatesse domineerima punase kleidi või valge kostüümi, mitte argumendiga.

Põhjusi mu sooliseks sildistamiseks on leitud mitu korda. Küsimusele, miks võrdõiguslikkuse voliniku eelarve ei kasva ülejäänutest kiiremini, vastasin riigikogus paari näitega ebaõnnestumistest, mis on pannud avalikkust kahtlema institutsiooni kiire laienemise vajalikkuses ja nõrgestanud ta positsioone eelarvetaotlustes. Need olid jooksuklubi süüdistamine mustanahaliste mittekutsumises (mille eest olid hoiatanud immigratsioonivalvurid) ja venelase konkursikaotuse põhjuse asemel päritoluga seletamine. Kuigi poetasin ka sõbraliku muige mees- ja naisministrite ning voliniku võrdsest palgakülmutusest, konstrueeriti pealkirjad „soovoliniku naeruvääristamisest” ja „vajalikkuse kahtluse alla seadmisest”.

Ebameeldivuste enda kanda võtmine on džentelmenlik žest, ent feministid ei halasta. Käisin televisioonis ka õpetajate streigi puhul ja rääkisin veidi arvudest. Sain pärast kuulda, et õpetaja palk tohib olla keskmisest kõrgem maakondades, ent naistöötajate seas mitte ning see tuleb maha vaikida. Olin tegelikult seletanud, et riigisektor vähendab lõhet, sest seal on enamik töötajaid naised, palk üle keskmise ja palgalõhet vähemasti minu alluvuses ei ole.

Palgalõhe seletus

Muidugi on palgalõhe reaalne probleem. Minu arvates on seletus – mitte õigustus –, et see tuleneb hoiakutest, mida taastoodavad nii mehed kui ka naised. Fakt on, et positsioonitu mees jääb kergemini naiseta ja abielu, kus mehe positsioon on rahaliselt madalam, on hapram. Kas selles pole mitte naiste valikut – just nagu nende tagasihoidlikkuses töövestlustel või ametikohtade erinevustes, mille osa palgalõhes on määrav? Palk sama töö eest nimelt on Eestis sooti sarnane.

Poeet Paul-Eerik Rummo on nimetanud mind emapalga isaks. Soovija jaoks on tegu seksistliku plaaniga koristada naised töölt koju. Ent tehtud sai see naiste toetamiseks kõige õrnemal ajal ning programm sisaldas emade töö- ja pereelu ühitamist. Ühesõnaga, ma ei võta omaks pehmete teemade eiramist. Ma ei taha ka ühiskonda, kus ukse avamine või kompliment daamile hakkaks esile kutsuma põlgust.

Ent kuidas ikkagi jääb minu ja Kaja Kallasega, tahab mõni ehk hoopis teada? Ma ei taha purustada kellegi elu mõtestavaid eelarvamusi, mistõttu ei hakka rääkima „koopaorava” soojast emotsionaalsusest ega vastama, kas olen vabandanud või koguni emmanud. Ürgmees ju nii ei teeks, ega ju?

Varem samal teemal

Siiri Oviir „Ürgmehe üleolevus”, EPL 08.11