Jüri Jaanson: olümpiavõitjaid pole palju, aga nad tähendavad riigile palju. Seepärast peab neid väärikalt toetama

Olümpiamängud saavutasid oma kõrge ühiskondliku ja rahvusvahelise staatuse aastatuhandeid tagasi, kui vaenuväed mängude ajaks vaherahu pidasid. Rahu ja rahvaste lähendajaks on mängud ka jäänud, kuigi parun Coubertin’i ideaalid ja olümpiaharta on ajas muutunud.

12 aastat tagasi võeti Riigikogus vastu spordiseadus, mille teine peatükk on pühendatud olümpiavõitjate toetusele. Seadus, mis jõustus 2006. aastal ja hakkas kehtima tagasiulatuvalt 2005. aastast, pidi kindlustama olümpiavõitjaile pooleteisekordse keskmise palga suuruse toetuse alates kümnest aastast enne pensioniiga. Toetuse suurus seoti toetuse määraga ja lisati ka klausel, et see vaadatakse iga-aastaselt riigieelarve koostamise raames üle.

Aega ega tahtmist kaasajastada polnud

Praktika näitas, et iga-aastane „käsitöö“ ei toiminud. Kellelgi polnud aega ega tahtmist määra keskmise palga tõusu järgi kaasajastada. Olümpiavõitjad ise sellest märku ei andnud, tähelepanuta jäid ka Eesti Olümpiakomitee vaiksed märguanded.

12 pika aasta järel oleme jõudnud punkti, kus algne pooleteise keskmise palga suurune toetus 10 000 krooni (praeguses vääringus 650 eurot) on tänapäevaks teisendunud veidi enam kui poole keskmise palga suuruseks. Teistpidi öeldes, toetus on väiksem kui poolteisekordne töötasu alammäär.

Tippsport nõuab oma ka tervise liigse kulumise näol. Nii olemegi vahepeal pidanud tunnistama olümpiavõitjate poolt kolme olümpiakulla müüki, kõigi põhjuseks oli tervisekahjustuste täiendav ravivajadus.

Riigikogu spordi- ja liikumisharrastuse toetusgrupp võttis asja käsile mullu sügisel, kui Eesti Olümpiakomitee andis pärast medali toonud Rio olümpiamänge peaministrile üle märgukirja vajadusest kaasajastada toetuse maksmise süsteem olümpiavõitjaile.

Riigikogu 16 liiget on praeguseks üle andnud eelnõu spordiseaduse kaasajastamiseks. Selle peamiseks muudatuseks on olümpiavõitja toetuse sidumine 1,3-kordse keskmise palgaga ja edaspidi tõuseb toetus iga-aastaselt koos keskmise palga tõusuga.

Tänapäeval on olümpiamängude katkematuks jätkuosaks paralümpiamängud erivajadustega inimestele. Seal osalejad on oma ahtamates valikutes leidnud väljundi spordis ja on reaalolude eiramise ja tahtejõu väljenduses ka laiemalt nii oma sihtrühmale ja laiemaltki. Spordiseaduse täiendamisega seotakse paralümpiavõitjate toetus keskmise palgaga 0,65-kordselt, mis praegusel ajal tähendab rahaliselt ca 750 eurost toetust.

Praegusel ajal saavad toetust Eesti 14 olümpiavõitjast üheksa, Alevtina Koltšina, Jaan Talts, Svetlana Lozovaja, Jüri Tarmak, Jaak Uudmäe, Aavo Pikkuus, Mait Riisman, Ivar Stukolkin ja Erika Salumäe. Lisaks neile saab olümpiavõitja toetust 1996. aasta Atlanta paraolümpia võitja Annely Ojastu. Neid inimesi pole palju, aga nad tähendavad meie riigile palju. Seepärast peab neid ka väärikalt toetama.