Jüri Jaanson Foto: Ago Tammik

Suurim väljakutse reformi elluviimisel saab olema inimeste eneseusu ja tööandjate eelarvamuste muutmine.

Alustuseks tuletan meelde, miks juulist rakenduv töövõimereform vajalik on. Täna on töövõimetus peaaegu alati üheotsapilet tegevusetusse. Euroopa Liidu ministrite nõukogu soovitusel loome süsteemi, millest saab abivahend sotsiaalsüsteemist väljumiseks ehk muutumaks ülalpeetava staatusest maksumaksjaks. Tegemist on olemasoleva süsteemi kardinaalse ümberkorraldamisega. Selle peamine eesmärk on pakkuda erivajadustega inimestele efektiivset tuge nende unistuste elluviimisele, aktiivsele ühiskonnas osalemisele ja tööalasele karjäärile.

Suurim muutus sotsiaalsüsteemis on see, et hinnatakse töövõimet, mitte -võimetust. Töövõime hindamine muutub juhtumipõhiseks ja inimesekeskseks, mis võimaldab igaühele just tema vajadustest lähtuvat individuaalset lähenemist. Teiselt poolt saab tööandja kindluse, et täiendavad kulud töökoha kohandamiseks osalise töövõimega inimese palkamisel saavad kaetud. Töökoha pikaajaline säilitamine ja hea koostöö tööandja-töötukassa vahel on siin prioriteet. Reformi oluliseks osaks on ka ennetustöö ja võimalikult varajane sekkumine töövõime languse vältimiseks.

Tööle riigi abiga

Eneseteostusvõimalustele tee avamisel tunneb inimene end ühiskonna kasuliku liikmena ja tema eneseväärikus ning -hinnang tõusevad. Reform peab pikemas plaanis suutma kujundada ümber ühiskonnas valitseva suhtumise, et osalise töövõimega inimene ei ole tööturu jaoks piisavalt efektiivne ega saa hakkama. Seetõttu ei reformita sotsiaaltoetuste süsteemi vaid 10 000 inimesega tegelemise jaoks, nagu võiks välja lugeda 2. veebruari Eesti Päevalehe samateemalisest artiklist. Töövõimereformi vaade on märksa avaram ja pikaajalisem.

Reformi tulemusena saab inimene suuremat toetust senise pensioni asemel. Sellele lisanduvad parem rehabilitatsiooni ja abivahenditega toetamine, samuti töölejõudmiseks vajalik tugi. Kõik see tuleb ühest kohast, Töötukassast. Lisaks pakuvad Sotsiaalkindlustusamet ja kohalikud omavalitsused lisateenuseid, mida inimesed vajavad igapäevaelus hakkamasaamiseks. Riigi tugi aitab lahendada eelnevalt mainitud artiklis kirjeldatud olukorda, kus „korraliku tasuga tööd saab ainult tutvuste või sugulaste abiga".

Kogu riigi seisukohast saab töövõimereformi kasu hinnata ka majanduslikust küljest. Statistikaameti andmetel oli eelmise aasta viimases kvartalis hõivatuid 661 000, mille sees on ka avalik sektor. Tööpuuduse määr on praegusel ajal umbes 5%. See on madal, aga sisaldab samas veel nn vabatahtlikku töötust. Töötuid on ca 36 500, nende hulgas suuremalt jaolt pikaajalised töötud või ilma oskusteta töötajad.

Seetõttu on meie üsna väikese tööjõuturu jaoks ka 10 000 lisanduvat töötajat üsna suur number ning võimalus töökäte puuduse leevendamiseks. Lisaks tuleb arvestada, et iga-aastaselt lõpetab eelkõige vanusest tingituna umbes 12 000 inimest töötamise.

Küpsem ühiskond

Vabu töökohti on praegu küllaga ja ühiskonna seisukohalt on sellises olukorras täiendava tööjõu lisandumine positiivne uudis, eelkõige suurema hõivega sektorite jaoks. Keskmisest suurema suhtelise tööjõuvajadusega on näiteks IT valdkond, elektri- ja elektroonikatööstus, suur vajadus on muuhulgas ka mitmesuguste lihttööliste järele. Abikäsi ootavatest sektoritest saab välja tuua näiteks põllumajanduse ja kalanduse, samuti transpordivaldkonna.

Tööturule ja ettevõtetele on kõige rohkem vaja sobiva kvalifikatsiooniga töötajaid, keda reeglina praeguse 36 500 töötu hulgast võtta pole. Tööjõuturg on ka ebaühtlane. On piirkondi, kus sobivat tööjõudu jagub, aga pole töökohti (näiteks Ida-Virumaa). Teisalt jälle on olemas piirkond, kus on töökohad, aga napib tööjõudu (Tallinn). Seega tuleb olulist tähelepanu pöörata ümberõppele ja transpordiküsimustele.

Kokkuvõtteks saab hinnata, et 10 000 lisanduvat tööotsijat on tööjõuturule märkimisväärne lisa. Samas on nendele sobiva töö leidmine aeganõudev protsess ja inimesi lisandub tööjõuturule pika ajaperioodi jooksul. Töötukassal on seetõttu võimalik erivajadustega inimeste tööhõivega rahulikult ja põhjalikult tegeleda.

Eesti ühiskond saab küpseks, kui ta sallib erinevusi ja toetab inimesi, kes suudavad ja tahavad ühiskonna arengusse panustada, aga osalisest töövõimest tingituna ei suuda tööturul teistega võrdselt konkureerida. Sellest võidavad mitte ainult erivajadustega inimesed, vaid ka nendega seotud inimesed ja ühiskond tervikuna.