Õppekavade koostamise juures tuleks meeles pidada – kui nõudmised selgelt üle jõu käivad, õpivad inimesed kasutama kõrvalteid, nihverdama ja hiilima. Illustratsioon: Shutterstock / EPL

Üheksateist aastat tagasi kirjutas Mati Unt Sirbis paukuva pealkirjaga artikli „Vähem pugemist noorte ees!“. Artikkel oli minu arvates vaimukas, muhedas toonis, mina ei näinud põhjust arvata, nagu oleks Unt seda ise surmtõsiselt võtnud, leekivaks tõeks pidanud. Ent üldise arvamuse järgi pidi Unt seda kirjutades olema tulivihane ja lärmi löödi selle ümber kõvasti. Olen sellele artiklile hiljem korduvalt viidanud ja teen seda tänagi, sest küsimus on endiselt õhus (ja õhku ta jääb).

Undi artiklis oli juttu kohustuslikust kirjandusest. Ta kirjutas, et inimest, kes tahab kuhugi jõuda, „lausa sunnitakse väärtteoseid lugema, sülitades selle peale, mida ta asjast arvab“. Tunnistan, mina olen keskeas pehmemaks muutunud. Olen muidugi nõus Undi väitega, et pole mingit mõtet õpetada kirjanduse ajalugu (või no õige põgusalt) ja kirjanike elulugusid, aga „konstantseid vaimlisi entiteete“ tuleb tingimata õppida. Samas, kas teismeline peab kõiki neid raamatuid tõepoolest ise lugema? Selles ma päris kindel ei ole.

Avalehele
74 Kommentaari