Undi artiklis oli juttu kohustuslikust kirjandusest. Ta kirjutas, et inimest, kes tahab kuhugi jõuda, „lausa sunnitakse väärtteoseid lugema, sülitades selle peale, mida ta asjast arvab“. Tunnistan, mina olen keskeas pehmemaks muutunud. Olen muidugi nõus Undi väitega, et pole mingit mõtet õpetada kirjanduse ajalugu (või no õige põgusalt) ja kirjanike elulugusid, aga „konstantseid vaimlisi entiteete“ tuleb tingimata õppida. Samas, kas teismeline peab kõiki neid raamatuid tõepoolest ise lugema? Selles ma päris kindel ei ole.