Igal juhul on kuidagi imelik vaadata tegelasi, kes tulevad mitu korda välja täiesti uue energiaga, täiesti uute mõtetega. Nad peaksid ju juba teadma, et esiteks ei suuda nad seda uut rida oma parteiski ajada, teiseks on need uued mõtted tihti üsna kulunud ning kolmandaks kõlavad need nagu alkohooliku lubadus enam mitte juua. Homsest algab uus elu! On väga lihtne kujutleda, et teeme kõik teisiti, teeme paremini, aga üldjuhul nõuavad muudatused detailide kallal kannatlikku tööd. Suurem osa olulisi muudatusi ei toimu mitte ühekordse piduliku pingutusega, vaid pigem nii, nagu uuristab tilkuv vesi kivi sisse auku.

Siirad poliitikud


Aga isegi kui need uuega alustajad on – nagu mina juhtumisi kaldun arvama – paratamatult, loodusseaduse kindlusega määratud oma ürituses läbi kukkuma, ei muuda see fakti, et nende tahe midagi ära teha on ülimalt tõenäoliselt ülimalt suurel määral siiras. Siirus ei ole poliitiku kaugeltki kõige tähtsam omadus, aga seda tasub meeles pidada. Igatahes usun ma, et väga suur osa poliitikuid – nii uued kui ka vanad tegijad – ajab oma asju siiralt. Tõsi, siiruse ja tahtmise seljas ei sõida kuigi kaugele, tuleb kasutada mõistust ning arvestada teistega, kes kõik tahavad midagi muud, vähemalt mõnevõrra muud. Iga väärt muutuse läbiviimine nõuab tohutut tööd ja paraku peaaegu alati ka kompromisse. Igaüks, kes on püüdnud paarikümne kolleegiga näiteks jõulupeo asjus midagi kokku leppida, teab, kui kirglikuks ja väsitavaks võib säärane vaidlus osutuda. Ometi on tegu üpris tähtsusetu küsimusega.