Jüri Kõre: tõhusam sotsiaalhoolekanne pole võimalik, kui panustame madala kvalifikatsiooniga töötajatele
Hiljuti avaldatud OSKA raport, mille kohaselt sotsiaaltöös koolitatakse liiga vähe kutse- ning liiga palju kõrgharidusega spetsialiste, ei arvesta TÜ sotsiaalpoliitika lektori Jüri Kõre hinnangul eesseisvaid suuri muutusi hoolekandes.
Sageli saavad inimesi nende toimetulekuprobleemide puhul abistavad töötajad rahvasuus ühise nimetuse – sotsiaaltöötaja. Kuid sotsiaaltöö ja hoolekande vahele ei saa panna võrdusmärki ja sotsiaaltöötaja ei ole hoopiski hooldaja!
Sotsiaalvaldkonna juhtide ametikoht nõuab kõrgemat, eelistatult sotsiaaltöö alast haridust. Sotsiaaltöötajatele ja nõustajatele on samuti hädavajalik kõrg-, aga sugugi mitte jäigalt sotsiaaltöö haridus (perenõustajal psühholoogia, kooli-sotsiaaltöötajal pedagoogika, võlanõustajal majandus või õigus haridus jne). Seevastu hooldaja amet on üldiselt nn teise valiku töö, mida ei õpita üldhariduse järgselt esimese erialana, vaid hilisemas elus jooksul pigem hädavajaduse kui kutsumuse tõttu.
EL-s tervikuna suureneb käesoleval kümnendil sotsiaal- ja tervishoiu valdkonnas tööjõuvajadus pea veerandi võrra, 21,4 miljonilt 26,4 miljonini. Uute liikmesriikide, sh Eesti „kasvupotentsiaali“ hinnatakse inimeste teenuste ja abi tegelikku vajadust silmas pidades keskmisest kaks korda suuremaks. Meie majandusministeerium seevastu lubas oma eelmises prognoosis tervishoius ja sotsiaalhoolekandes töötajate arvu vähenemist 38,6 tuhandelt 2014. aastal 38,5 tuhandeni 2023. aastal. Uuem prognoos lubab väikest kasvu – 39,1 tuhandelt 2015. aastal 40,8 tuhandele 2024. aastal ehk 1700 töötaja võrra.
Eelneval kümnendil tuli kogu sotsiaal- ja tervishoiusvaldkonna töökohtade kasv hoolekandest. Seetõttu eeldame et kõik lisanduvad töötajad (1700 inimest) rakendatakse ka edaspidi sotsiaalteenuste pakkumisel. Rusikareeglit kasutades (sotsiaalhoolekandes on 20% kõrgema ja 80% madalama kvalifikatsiooniga töökohad) saame, et üheksa aastaga peaks lisanduma ca 350 ülikooli- ja 1350 madalama haridusega spetsialisti. Ülikoolidiplomiga seega ca 40 spetsialisti aastas.
2010.-2015. aastal lõpetas ülikooli (magistriõppeta) 92 uut spetsialisti aastas. Seda on rohkem, kui eelneva majandusministeeriumi prognoosil põhineva arvutuse järgi töökohtasid „saada on“.
Kuid aastat 2016-2023 tõotavad vähemalt paberil tuua palju põhimõttelisi muutusi. Lastekaitse reform, deinstitutsionaliseerimine erihoolekandes ja kogukonnatöö rakendamine laiemalt, töövõimereform, omastehoolduse ümberkorraldamine.
Kõik praegused töötajad ei sobi kogukonnatööle
Deinstitutsionaliseerimise senine kogemus tõestab, et kõik asutustes töötanud inimesed ei sobi kogukonnatööle. See ümberkorraldus ei tekita lisatööjõu vajadust, aga ikkagi on vaja uusi inimesi.
Üks näide: 2014. aastal sai Euroopa Dementsuse Ühingute tunnustuse Brügge, Tartu suuruse Belgia linna, mittetulundusühing Foton. Nende hooldada on 2000 dementset, 2/3 neist on kogukonnahoolekandel (kodus, päevakeskustes jm). Osa Fotoni personalist on vabatahtlikud. Aga kogu seda võrgustikku hoiavad töös ikkagi kõrgharidusega spetsialistid.
See on näide erinevatest valikutest: Belgias on kallis tööjõud (haritud spetsialistid), kuid odav hooldus (koduabi). Meil arutlusel (niipalju kui seda arutelu on) olev variant on vastupidine: odav tööjõud ja kallis hooldus.
Seda, kui terav on Euroopas probleem hooldajate tööjõuturul, seda näitab Euroopa Tööalase Liikuvuse portaali (EURES) statistika – 2016. aasta alguse 869 567 tööpakkumisest oli kümnendik (87 562) hooldustöö ametikohad.
Kui palju eestlasi töötab hooldajana Soomes?
Ühel hiljutisel konverentsil tõi Slovakkia esindaja näite, et sealsetest sotsiaal- ja hooldusala töötajatest on omal maal rakendatud 20 tuhat ja naaberriikides umbes 26 tuhat! Välismaal peamiselt muidugi hooldajatena.
Kui palju on hooldajana töötavaid eestlasi Soomes? Ja kes suudaks nad koju meelitada?
Samal ajal on nii mõnigi tavapärane sotsiaaltöö valdkond meil tagasihoidlikult arenenud nii sisu kui ka mahu poolest. (töö immigrantidega, abi inimkaubanduse ohvritele, narkorehabilitatsioon jne).
Jutt täiendavast personalivajadusest nullitakse sageli viitega rahale. Tegelikult on piisavalt autoriteetseid analüüse, mis näitavad, et administratiivsete ja erialaste ümberkorraldustega saab hoolekandes või selle piirialadel (hariduses, tervishoius) saavutada rahalise kokkuhoiu. Ent tõhusam sotsiaalhoolekanne pole võimalik, kui panustame madalama kvalifikatsiooniga tööjõule.
Miks on lastekaitsetöötajat, kriminaalhooldajat, juhtumikorraldajat, rääkimata hooldajast vaatamata näiliselt suurtele koolitusmahtudele raske leida?
Esiteks disproportsioon palga ja töö iseloomu vahel (suur emotsionaalne stress, osades ametites lisaks sellele veel füüsiline pinge). Teiseks lühike karjääriahel ja ebaselged karjäärivõimalused. Kolmandaks valdkonna väike innovaatilisus, mis on praegu omane just Euroopale. Ameerikas ja Austraalias tehakse ka uuendusi.
Neil ja lisaks veel mõnedel põhjustel on tagasihoidlik erialatruudus ja suhteliselt kõrge voolavus vähemalt lähemas tulevikus Eesti sotsiaalhoolekande paratamatus. Probleemi lahendamine kõrgharidusega töötajate koolitamise järsu kärpimisega on mitmest vaatenurgast küsitav. Esiteks pole näha, et tööturg pakuks töötajaid kinnistavaid (pikemaajaliselt motiveerivaid) lahendusi. Teiseks on vaja töötegijatega kindlustada eelnevalt nimetatud paradigmaatilised muutused hoolekandes.
