Teisisõnu: täitevvõimu osiseks olev prokuratuur soovib saada töötasu poolest võrdseks või paremini tasustatuks, kui on õigusemõistjad. Näen siin rünnakut kohtuvõimule: töötasude õigusemõistjatega sidumise kaudu soovitakse samastada oma rolli kohtu rolliga.

Põhjenduseks tuuakse, et tänapäeval on prokurör kriminaalmenetluse sisuline juht, kes langetab eeluurimise ajal enamiku olulise õigusliku tähendusega otsuseid. Prokurörist sõltub menetluse algus, kulg ja lõpp.

Näen rünnakut kohtuvõimule: töötasusid õigusemõistjate omadega sidudes soovitakse samastada enda rolli kohtu rolliga.

Kõik see ei võimalda aga nihutada kriminaalmenetluse juhi ja otsustaja tegevust õigusemõistmise alla. Juba ammu on ühiskonnas olnud kõneks, et 90% praeguseid kriminaalmenetlusi saab lahendi lihtmenetluses (lühimenetlus, kokkuleppemenetlus, käskmenetlus, kiirmenetlus), kus kohtuvõimu kaasarääkimine on viidud miinimumini. Kõnealuses kavatsuses aga rõhutatakse, et kohtu otsuse tegemiseks on olulise eeltöö ära teinud prokurör ja see tähendavat, et prokuröri töö kvaliteedile ja sisule on sama kõrged nõuded kui kohtunike omale. Sellest võib järeldada, et tasu väärtustamise kaudu soovitakse samastuda õigusemõistjatega.

Arvestades, et prokuratuur jääks endiselt täitevvõimu asutuseks, tahetakse luua prokuröridele sõltumatus ministeeriumist, kuid nende töötasu soovitakse tõsta kõrgemaks kui võimude lahususe lõppkontrollijal ja tagajal – õigusemõistjal.

Küsimus ei ole ainult rahas ega selles, kui palju keegi palka saab, vaid võimude lahususe väärtustamises ja süsteemi terviklikkuses.

Demagoogiline on põhjendus, et prokurör kui riigiametnik peab olema sama tark kui asja lahendav kohtunik. Kõik professionaalid peavad olema targad ja neil peavad olema vajalikud teadmised. Kui riik hakkab õigusemõistmise süsteemis kõrgemalt väärtustama institutsioone, kelle ülesanne on asi ette valmistada ja õigusemõistmiseks kohtusse viia, siis mõjutatakse sellega kaudselt kohtusüsteemi sõltumatust.

Üks kohtuvõimu sõltumatuse garantiisid on kohtuniku rolli väärtustamine ning töötasudele ja muudele sotsiaalsetele tagatistele kaudse mõju vältimine. Prokuröride palga võrdsustamine kohtunike palgaga viib süsteemi tasakaalust välja. Kohtunike palk peab olema prokuröride palgast kõrgem.

Paljudel juhtudel langetavad otsuseid, sealhulgas karistusõiguslikke otsuseid, muudki riigi ja kohaliku omavalitsuse ametnikud. Kas järgmiseks muudame ka nende töötasu võrdseks kohtunike tasuga? Ka nende ametnike töö spetsiifika on lahutamatult seotud õigusemõistmise tõhustamisega.

Viimastel aastatel on riik oluliselt vähendanud kohtunike tagatisi põhjendusega, et need on riigile liiga kulukad. Kui aga riigil on nüüdseks tekkinud piisavad vahendid ja on selge äratundmine, et prokuröride töötasu ei vasta kõrgendatud ametialastele nõudmistele, siis tuleb vaadata tasakaalustatult üle kogu süsteemile jaotatav raha.

Kavatsuses kirjeldatakse ka väärtuse ja väärtustamise seost klassikaliste õigusalade vahelise vaba liikumisega. Eestis on praegu loodud õiguslik baas selleks, et kohtunikud, prokurörid, notarid ja advokaadid saaksid liikuda eri õigusalade vahel. Riigi reguleeritud ja tagatud töötasude puhul peab ühtlasi olema selge väärtushinnang, millist neist õigusaladest peab riik tähtsaimaks.

Euroopalikus väärtusruumis on eelloetletutest kõrgeim kohtunik. Seega ei ole kohane prokuratuuri eesmärk tõsta prokuröride palk kohtunike omaga samaks. Soovitan välja töötada kavatsuse, mis peale prokuröride tagaks süsteemselt ka kohtus tegutsevate advokaatide võrdse tasustamise (eelkõige nende, kes osutavad riigi ülesandel õigusabi). Keegi ei tohiks kahelda, et isikute kaitsmine on põhiseaduslik väärtus, mille peab tagama riik tarkade abilistega.

Artikkel ilmub sarjas "Räägime põhiseadusest". See on Eesti Päevalehe ja advokatuuri koostööprojekt, mille raames räägivad Eesti tuntud õigusemõistjad põhiseaduse tähendusest ja kohast igapäevaelus.