Teiseks on mul siiralt kahju, et Eesti Vabariigi juubeliaasta on tähistamise asemel alanud niivõrd lõhestaval ja vastanduval toonil. Alates 1. jaanuari hommikust on avalikku meediaruumi täitnud vaidlused nii hümni mängimata jätmise, meie riigi 100. aastapäeva vastuvõtu korralduse, maksureformi mõjude tõlgendamise kui erinevate ministrite umbusaldamise teemal. Loomulikult on opositsiooni roll ja õigus olla kriitiline, kuid õige oleks välja pakkuda ka oma positiivne programm. Lausrünnakud ja vastandumine ei vii Eesti elu edasi. Küll aga tekitab pidev negatiivsus inimestes trotsi ja pahameelt poliitikute ning poliitika osas tervikuna.

Jah, meil on mitmeid pikaajalisi lahendamata probleeme, mis vajavad valitsuse ja kogu ühiskonna tähelepanu. Jah, iga uut reformi saab ja tuleb teha paremaks. Aga meil on märksa enam põhjust vaadata tulevikku positiivselt. Äsja lõpetasime edukalt Euroopa Liidu eesistumise, mis tõstis meie tuntust ja mainet, Eesti majandus, palgad ja pensionid kasvavad viimaste aastate kiireima tempoga ning oleme kindlamini kaitstud kui iial varem. Need pole väiksed asjad, kuigi kipume tihti oma saavutusi võtma iseenesestmõistetavalt.