Edaspidi pole Eesti inimestel enam riigipea isiku osas hääletamisvõimalust olnud. 2011. aastal langetas valiku riigikogu ning 1996, 2001. ja 2006. aastal valimiskogu, mis koosneb riigikogu liikmetest ja kohaliku omavalitsuse volikogude esindajatest. Siinkohal rõhutan, et kindlasti ei soovi ma riigikogu ega valimiskogu valikuid kritiseerida, vaid juhin tähelepanu asjaolule, et inimestel puudus igasugune võimalus otsustusprotsessi sekkuda. Täna kehtiv valimissüsteem on selgelt ebademokraatlikum, kui oleks presidendi otsevalimine.

Keskerakond on alati toetanud presidendi valimise õiguse kodanikele andmist ning seetõttu algatasime mai alguses taas riigikogus vastavasisulise seaduseelnõu. Meie ettepaneku kohaselt saaks presidendi kandidaate üles seada erakonnad ning vähemalt 10 000 hääleõiguslikku kodanikku. Valituks osutuks kandidaat, kes saab üle poole hääletamisel osalenute häältest. Kui ükski presidendikandidaat ei saa esimeses voorus üle 50% häältest, siis saaks rahvas teises voorus valida kahe enim hääli saanud kandidaadi vahel. Sarnane süsteem kehtib väga paljudes maailma riikides.

Presidendi otsevalimise seadustamine pole seni õnnestunud, sest enamik parlamendierakondi on sellele vastu seisnud. Viimastel riigikogu valimistel andis valija aga selge signaali, et soovib näha teistsugust poliitikat. Nelja partei asemel on nüüd riigikogus kuus ning ka parlamendis jätkavate erakondade saadikud on väga suures osas vahetunud. Seetõttu loodan, et riigikogu XIII koosseis toetab presidendi valimise õiguse rahvale andmist. Seda on õigeks pidanud ka president Arnold Rüütel ning president Lennart Meri, kes algatas oma ametisoleku viimasel päeval põhiseaduse muutmise eelnõu presidendi otsevalimise seadustamiseks.

Tänase süsteemi puhul pole Eesti inimestel sisuliselt võimalik oma arvamust avaldada ning tegelik otsustusõigus on erakondade tagatubadel. See tekitab paratamatult küsimuse, kui iseseisev on president oma mandaadi elluviimisel – eriti, kui ta soovib riiki juhtida kaks ametiaega. President ei tohi aga kunagi olla erakondade esindaja, vaid peab seisma Eesti riigi ja rahva huvide eest ning tegutsema ühiskonna tasakaalustajana. Valimisõiguse rahvale andmine suurendaks presidendi sõltumatust, lähendaks kodanikke ja riiki ning annaks poliitikavälistele inimestele märksa parema võimaluse valituks osutuda.

Kindlasti tooks otsevalimised suuri muutusi ka ühiskondlikesse debattidesse. Täna puudub presidendikandidaatidel vajadus sõita mööda Eestit ringi, et inimestele oma seisukohti tutvustada ning rahva mõtteid ja soove kuulata. Reaalsete otsustajate ring on ju minimaalne ning avalik arvamus teisejärguline. Ametlikud presidendikandidaadid selguvad alles siis, kui erakonnad on uue presidendi isikus juba kokku leppinud ning Eesti inimestel ei ole isegi alternatiivse kandidaadi esitamise võimalust. Kõik see kokku võõrandab selgelt presidenti ja rahvast.

Levinud vastuväide, nagu riigipea otsevalimised eeldaksid presidentaalse riigikorra kehtestamist, on alusetu müüt. Euroopa Liidus on kokku 28 liikmesmaad, presidendi institutsioon on neist 21-s. Loomulikult valib rahvas riigipea nii-öelda poolpresidentaalsetes ja presidentaalsetes Euroopa Liidu maades (Küpros, Portugal, Prantsusmaa ja Rumeenia). Lisaks neile kehtib presidendi otsevalimine lausa kümnes parlamentaarses vabariigis (Austria, Bulgaaria, Horvaatia, Iirimaa, Leedu, Poola, Slovakkia, Sloveenia, Soome, Tšehhi Vabariik). Eesti kuulub tegelikult selge vähemuse hulka – oleme üks seitsmest presidendi institutsiooniga Euroopa Liidu liikmest, kus valitakse riigipea parlamendis või valimiskogus.

Kaalukaid põhjuseid presidendi otsevalimise seadustamiseks on seega kordades rohkem, kui tõsiseltvõetavaid vastuargumente. On viimane aeg lõpetada ettekäänete otsimine ning usaldada riigipea valik Eesti kodanikele.