See mõistukõneline lugu meenus, kui hinnata valimistejärgset olukorda Eesti poliitmaastikul. Kõige tähtsam vormiline erinevus võrreldes varasemaga on nelja asemel kuue erakonna saamine riigikogusse, mis muutis palju. Vähem osatakse näha, et täielikult leidis kinnitust arusaam, mille järgi valimised võidab peateema väljapakkuja. Nende valimiste peateemaks kujunes„suur vastasseis“ ehk põhjendatud nõudmine uue poliitilise kultuuri, suuremat sorti muutuste järgi, mis muudaksid poliitilist diskursust. Niisuguselt formuleeris oma peaidee üks uustulnukas – Vabaerakond, kelle kiiluvees seilas ka ümbersündinud EKRE. See on fakt ning just see tagas kahele erakonnale võiduka tulemi ja sisenemise tipp-poliitikasse.

Kahe suure siili mõõduvõtt (Reformierakond ja Keskerakond), kes valimisteks ennast kerra ajasid ja turtsudes teineteise vastu põrkasid, pidi nende plaanide järgi olema üks ja ainuke peateema. Kuid see kava kukkus läbi ja kokkuvõttes kaotasid kõik need jõud, kes lootsid jätkata vanaviisi ükskõik kui uuendusmeelsetena nad ennast ka serveerida ei püüdnud. Tingimustes, kus väikeerakonnad pistsid rinda võimukartelliga (sisuliselt Taavet võitles Koljatiga), kelle käsutuses olid riigieelarve vahendid, administratiivne ressurss ja sissetöötatud toiduahelad, juhtus justkui omamoodi poliitiline ime. Selle mobiliseerivaks teguriks kujunes uus sõnum, mida toetas märgatav osa ja just selline osa valijaid, kes on iseteadlikumad, haritumad ja lasevad ennast vähem mõjutada odavatest trikkidest.

Meie kartellierakonnad, kes esindavad siililikku maailmanägemist, kelle üks ja ainukene mõte on võimu omandamine, hoidmine, ei oska aga pärast valimisi uute tulijatega midagi peale hakata. Enda mõtlemisloogika järgi said valimised läbi, hääled on kogutud ja aeg on hakata (riigi)pirukat jagama. Niiöelda business as usual ehk tuleks tagasi pöörata vanadesse rööbastesse. Seetõttu õpetataksegi isalikul viisil uustulnukaid ja manitsetakse olema valmis keeruliseks riigijuhtimise Kolgataks. Esimese sammuna tuleb leppida kokku, kes mida saab ja rahu ongi maapeal. Suurem saab rohkem, väiksemad vähem, vastavalt häälte arvule, see on ju õiglane Suur-Peeter versus Väike-Peeter praktika järgi. Mis see loeb, mida kõike valimiste ajal lubati, sest poliitiline reaalsus eeldab paratamatult kompromisse. Ja siit ka süüdistused Vabaerakonna aadressil, et see ei tea, mida tahab, et selle liikmed edastavad liiga paljusid sõnumeid. Ümberringi meediakära, ergutajate koor täis spekulatsioone, spinne ja lihtsalt arrogantsi vastavalt võimetele. 

Jah, ka Reformierakond vastandas ennast valimistel ei tea juba mitmendat korda Keskerakonnale ja hirmutas valijaid nn vasakpöördega kaasneva julgeolekuohuga. Nägemata seda, kuidas meie nn paremerakonnad hoopis ise vasakpöörde teostajateks samm-sammult muutuvad. Miks Reformierakond ei ole varasematel kordadel teinud mitte ühtegi tõsisemat pingutust niisuguse julgeolekuohu likvideerimiseks, nagu seda on täna Tallinna vastandumine keskvõimule ja iseseisva välispoliitika ajamise ambitsioon, jääb vaid nende teada. Kuid sügavam analüüs toob välja võimaluse, et tõsist soovi niisuguse olukorra muutmiseks ei ole kunagi olnudki. Nii et juhtimisreformi ärategemine Tallinnas kasutades pealinnaseadust, mis oleks ometi kord üks suur ja põhimõtteline ettevõtmine, mis paneks aluse kogu Eesti haldusreformile, pole olnud Reformierakonnale siiani tegelikult vastuvõetav.

Vabaerakond nõudis kardinaalset erakondade finantseerimise vähendamist riigieelarvest ja sellega alustamist hiljemalt 2016. aasta jaanuaris. Reformierakonna demagoogiline reageerimine sellele meenutas bolševike käitumist relvastuse piiramise rahvusvahelistel läbirääkimistel 1930. aastatel, kus nõuti „kõigi mõõkade tagumist atradeks“. Muidugi ei läinud see läbi ja hilisemad arhiiviandmed tõendavad, et see oligi Nõukogude Liidu delegatsiooni eesmärk- ajada relvastuse piiramise läbirääkimised ummikusse.Rikutud mõtteviisi järgi oli riigieelarvest finantseerimise kaotamise nõuevaid Vabaerakonna loosung, millega andis hääli koguda, ei enamat. Normaalse erakonna jaoks oleks kartelliloogika järgi justkui saabunud aeg panna ka ennast riigi finantsile ja hakata välja ehitama toiduahelaid.

Vabaerakond ei vaja seda, sai ilma hakkama ja ei taha tekitada sõltuvust, mil riigipoolse finantseerimise lõppemine on erakonna õudusunenägu. Sõltuvuse vähendamine ja sedalaadi dopingust vabanemine peaks olema iga normaalse poliitkoosluse eesmärk. Vabaerakonna väljaarvamine koalitsiooni konsultatsioonidelt oli täiesti loogiline tulem. Mida enam sai pealäbirääkijale selgeks, et uustulnuk ei mahu hästi tavapärase praktika raamidesse ja tegemist on väärtuskonfliktiga, seda raskemini kulgesid konsultatsioonid. Reformierakonna soov jätkata üksnes nende partneritega, keda ammu tuntakse ja teatakse, on mõistetav. Iseasi on muidugi järeleandmiste ulatus, mida praegustes tingimustes võidakse neilt nõudma hakata. Ja siis pole enam üldsegi võimatu ka teatraalse duelli asendumine tõelise „unelmate koalitsiooniga“, milles osalevad kaks võrdväärset partnerit - Reformierakond ja uuenev Keskerakond. See oleks esialgu võib-olla valus, kuid vähemalt aus tehing, kus üks pool saab säilitada oma võimupositsiooni ja teine umbes sama tugev saaks ometi kord maitsta suurt riigipirukat.

Vabaerakond pole siili tüüpi, vaid on rebase tüüpi ja paluks seda mitte unustada. Vabaerakonnal on muutustega tõsi taga, me võime pidada pikki läbirääkimisi konkreetsete üksikasjade üle, kuid me ei lase neid taandada üheks suureks ja ainsaks teemaks- küsimuseks võimu jaotamisest. Vajadusel toimetame edasi opositsioonis, kus olemisel on omad eelised. Me tulime selleks, et jääda, ja tahame tõesti tuua Eesti poliitikasse suuri muutusi, anda riigi piltlikult öeldes tagasi rahvale, lõpetada võimu võõrandumise inimestest. Ja loodame selles ettevõtmises leida üha kasvavat toetust teiste erakondade edumeelsete liikmete hulgas.