Ravikindlustuse seaduse § 2 (1) ütleb: „Ravikindlustus on tervishoiukulude katmise süsteem kindlustatud isiku haiguste ennetamise ja ravi, ravimite ja meditsiiniliste abivahendite ostmise rahastamiseks ning ajutise töövõimetuse hüvitiste ja muude hüvitiste maksmiseks käesolevas seaduses sätestatud tingimustel ja korras.”

Ma pole küll jurist ja minu võime sellist keerulist teksti lugeda võib olla veidi puudulik, kuid mulle tundub, et haiglate kütmisest ei räägita selles seaduses küll sõnagi. Ei kirjeldata ka võimalust valada raviraha betooni või asfalti.

Meie lagi on Ida-Euroopa?

Eestis ehitatakse suurepäraseid uusi haiglaid nii põhjas, idas kui ka lõunas EL-i raha eest, öeldakse. Mida ei kuule, on aga, et euroraha saamise eelduseks olevad omafinantseeringud tulevad maksurahast, mille tegelik eesmärk on ravida patsiente.Loomulikult on tore, et ehitatakse. Meedikutel on kena tööpaik ja ka patsientide meel on parem. Ehitusmeestel on tööd, nad tarbivad ja maksuraha laekub tagasi. Siiski ei tundu ravirahaga Eesti majanduse turgutamine ja ehitussektori elavdamine seaduse mõttega ühtivat või õiglane olevat.

Miks meil uhkeid haigemajasid vaja ongi? Alles kuulsime kõrgetelt ametnikelt, et peame meditsiini võrdlema pigem Ida-Euroopa kui Skandinaavia omaga. Vähemalt palgataseme puhul. Ja õige ka. Las elekter kallineb, bensiin, toit samuti, mis sellest. Meditsiiniteenuse hinnatõus riivaks ju kindlasti kõikide õiglustunnet. Ent sel juhul ei ole põhjust nõuda ka maailmatasemel meditsiiniteenust – vähese raha eest ei saa parimat teadmist, teenust või oskust. Lepime siis sellega, et meil on kesine teenindus, Ida-Euroopast pärit arstid ja kehvad ravitulemused.

Võiks kokku leppida, millist meditsiiniabi suudame kogutud maksuraha eest lubada. Miks ühiskond eeldab, et kogutud raha eest saab kõike, millest oskab meditsiinilises mastaabis unistada? Ei saa, ei ole võimalik.Ei tea, kuidas on muude ametitega, kuid meedikud piiri taga nälga ei jää. Ministreid meil eksporditud pole, kirurge aga küll ja palju.

Arenenud ühiskondades leitakse, et kirurge peaks olema 10 000 elaniku kohta 1–1,25. Eestis on 0,88 ehk 12–37% vähem, kui võiks ja peaks. Kuid see on võrreldes tulevikuga, mis meid ootab, veel hea tulemus. Praegu töötab Eestis tunduvalt rohkem varsti pensionilemineku eas või juba pensionäri staatuses üldkirurge kui noori, alla 40-aastaseid. 27% Eestis töötavatest üldkirurgidest on üle 60 aasta vanad, 8% üle 70. Alla 40-aastaseid on vaid 16%.

Toome endale mujalt kirurge? Alles teatati meile ju, et Ida-Euroopa tase on meie lagi. Alles kirjutati meile ka tublidest võõrkirurgidest, kes juba eesti keelt õpivad. Paraku ei ületanud uudiskünnist tõsiasi, et osa neist aeti Ida-Virumaalt häbiga ebakompetentsuse tõttu minema.

Usun, et õige varsti näeme aega, kus omakeelset arstiabi saab vaid valitud linnades. Praegu ei ole veel massiliselt hakanud lahkuma parimas eas arstid, 45–60-aastased, kel on juba kogemusi ja teadmisi ning veel jaksu töötada. Aga küll lähevad ka nemad, riigi poolt tunnitasuks mõistetav 7,15 eurot ei jäta muud valikut. Millegipärast ei riiva müüritöölisele, lüpsjale või keevitajale rohkem maksmine ühiskondlikku õigusetunnet.

Omakeelse arstiabi lõpp

Tore on muidugi võrrelda Eesti meedikuid Euroopa omadega, näited õitsenguriikide meditsiini püüdmatust tasemest kuluvad marjaks ära. Võiksin ju soovitada oma kolleegidele Belgiast töötada edaspidi ka näiteks 20% eest oma senisest sissetulekust – usun, et naeratus nende näos kustuks kiiresti. Miks tahame saada teenust nagu Mayo vähikeskuses USA-s, aga maksta selle eest Habarovski perearstikeskuse hinnakirja järgi?

Meedikud on väsinud kuulamast lubadusi, kuidas viie või kümne aasta pärast läheb kõik hiilgavaks, vaja vaid seni püksirihma pingutada. 20 aastat on juba pingutatud… Kui need ajad kätte jõuavad, kes siis siin töötavad?Ukrainlased? Venelased?

Aasta algul ilmus venekeelses meedias Venemaa tervishoiuministri kirjutis, mis andis suhteliselt objektiivse pildi naaberriigi meditsiini kohta. Minister väitis, et arstide koolitus ja haridus jätab pehmelt öeldes soovida. Aga ehk on nad meile ikkagi parem lahendus kui omamaistest tühjaks jäänud vastuvõtutoad.

Need seisavad juba praegu osaliselt suletuna või alakoormatuna – mitte veel personalipuuduse, vaid rahanappuse tõttu. Aastaid on haiglad töötanud omavahendite arvel, lootes, et aasta lõpus haigekassa ehk tilgutab veidi raha juurde, kuid enamasti jääbki see vaid lootuseks. Näiteks PERH-ile jättis haigekassa 2011. aastal välja maksmata üle 2,6 miljoni euro tehtud töö eest.

Lahendusi on kaks: paigutada süsteemi rohkem raha (mida aga võtta pole) või oluliselt piirata maksuraha eest pakutava teenuse hulka ja tõsta ülejäänud teenuste hinda. Võiks lõpuks kuulata, mida meedikud ütlevad, ja asuda meditsiini korraldama ka sisulises tähenduses.

Jüri Teras, Eesti kirurgide assotsiatsiooni esimees