Iraagi sõda 2003. USA sõdur hoiab süles Iraagi last, kelle pere sai kahe tule vahel surma. Foto: REUTERS/SCANPIX

Mäletan, et olin toona umbes 20-aastane kirglik sõjavastane ja käisin teiste samasugustega ka meelt avaldamas. Selle poolest on Eesti nüüdseks märgatavalt vabam: praegu võib igamees protestida nii EL-i tippkohtumise kui ka USA presidendi visiidi vastu ja keegi ei takista seda, nagu peabki olema. Piinlik lugu, aga tollal üritas kapo ühe sellise meeleavalduse korraldajaid survestada, et üritus ära jäetaks. Veel piinlikum, et ähvardused olid tühjad ja aktsioon toimus ikkagi. Eesti NATO-ga liitumine sellepärast ära ei jäänud ja kapo lubadustest hoolimata ei kannatanud ka korraldajate karjääri- ega haridustee. Üks neist töötab praegu riigiaparaadis ja arendab Eesti e-edulugu. Sõjavastastega tegelenud kapo komissar aga läks hiljem spioonina kinni ja vahetati Vene vanglas istunud kolleegi vastu. Elu on ikka täis vinkse ja vonkse, nagu kirjutab Andrus Kivirähk.

Tõtt-öelda polnud meeleavaldustel üldse mingit mõju. Eesti debati võitis seisukoht, et Iraak on maailmale hädaoht, USA väited massihävitusrelvadest on usutavad, ameeriklasi tervitatakse vabastajatena ja üldse on sõda parim, mis Lähis-Idaga juhtuda saab. Diplomaadid, poliitikud ja muud eksperdid seletasid, et minusugused on parimal juhul seletamatust USA-vastasest vihast köetud naiivsed lapsukesed, kui mitte palgalised provokaatorid. Osa neist tegi seda siiralt, suur osa valetas ilmselt meelega. Igatahes teame nüüd, et õigus oli „lapsesuudel”.

« Avalehele 174 Kommentaari