Igal juhul on maskid lõplikult langenud - illusioone deržaava rahumeelsusest ei hellita enam ka Lääs.

Rootsi välisminister võrdleb Putinit pea otsesõnu Hitleriga, Prantsusmaa seisab ÜRO-s kindlalt Georgia poolel ning ühtmoodi Vene-kriitiliste avaldustega on esinenud nii USA president Bush kui ka mõlemad kandidaadid.

Koos Venemaa jõhkrusega paljastub paraku ehedalt ka Lääne soovimatus retoorilisest hukkamõistust kaugemale minna. USA-l on juba praegu kaks sõda pidada ning millegipärast loodab ta endiselt Venemaa abile Iraani tuumaprogrammi ohjeldamisel.

See sulgeb piiririikides minimaalse armee pooldajate suu ning näitab ühtlasi, et USA sõjaline toetamine ei tähenda iseendast veel mingit julgeolekugarantiid.

Erinevalt Lääne-Euroopa riikidest on Georgia oma vägesid Iraagis järjest suurendanud ning käitunud üleüldse lausa piinlikult ustava liitlasena, kuni Bushi auks tänava nimetamiseni välja.

Hoopis söakamalt on käitunud Vene baase majutav Ukraina, kes lubas Georgiat ründavaid Vene laevu oma sadamatesse tagasi mitte lasta. Et ka Kiievit on ida poolt viimastel aastatel diplomaatiliste ja majanduslike vahenditega tümitatud, tajuvad ukrainlased, et nemad on järgmised.

Seda muljet süvendab Vene retoorika, mille kohaselt on Ukraina üks praeguse konflikti kaassüüdlasi. Sõja alustamiseks toodud ettekääne - Vene kodanike kaitse - teeb ärevaks iga Lääne-sõbraliku riigi, kus venelasi elab.

Et tegu on vaid ettekäändega, tõestab kasvõi Venemaa ükskõiksus "kaasmaalaste" olukorra suhtes Usbekistani ja Türkmenistani diktatuuririikides, kus neid tõepoolest näruselt koheldakse. Rahvaste enesemääramisõiguse argumendil pole praegu, mil Tšetšeenia massihauad on alles rohtumata, üldse põhjust peatuda.

Kuidas Georgia stsenaarium ka ei lõpeks, ei saa see Eesti puhul üks-ühele korduda. Siinsetel venelastel puuduvad liidrid, relvadest rääkimata.

Nagu näitavad Vene meedias levivad jutud demonstrante pussitavatest politseinikest ja halvaksläinud toidu abil venelasi mürgitavast valitsusest, käib vaenlase konstrueerimine siiski täie hooga.

Kurb, aga näib, et suur osa eestivenelasi pooldab vähemalt siiani entusiastlikult "Putini plaani", milline see ka poleks. Uudisteportaalis sõimamine ning tegelik valmidus vägivallaks on siiski kaks erinevat asja.

Euroopas armastatakse korrata väidet, et demokraatiad omavahel ei sõdi. Et Georgia on vaatamata tehtud vigadele siiski üheselt demokraatlik, on Venemaa ennast ise ja jõuliselt vastasleeri defineerinud.
Jääb üle vaadata, kas 30-ndatel Tšehhoslovakkias, Soomes ja mujal kogetust on õpitud. Hinge kinni hoida ilmselt ei maksa.