Kaarel Tarand: Ideoloogiline peataolek Eesti riigitüüri juures
Sügavamalt kaevates selgub, et ajakirjanduslik arutelu järjekordsete piirangute üle, olgu siis suitsetades enda ja teiste tervise kahjustamisele või erasõidukitega liiklemisele pealinna südames, puudutab tegelikult üht poliitilise filosoofia keskset küsimust ja liberalismi tuuma.
Kuigi filosofeerimine ei ole tegevpoliitikute leib mujalgi maailmas, peaksime omadelt väikeriigis ootama enamat, seda, et neis oleks teoreetik ja praktik ühendatud. See tähendab, et just otsustajad ise, mitte nende (puuduvad) akadeemilised õukonnad peaksid kodanikkonnale lahti seletama need filosoofilised, riigiteoreetilised, maailmavaatelised alused, millele üksikotsused toetuvad.
Konkreetselt suitsetamise piiramise kohta peaks maailmavaateline selgitus niisiis tulema liberaalseks nimetatud Reformierakonna sotsiaalministrilt Hanno Pevkurilt. Küsimus on ju siin fundamentaalne: kui kaugele võib riik kodanike õiguste ja vabaduste piiramisel minna ja kui palju otsustusvabadust peab jätma üksikisikule? Veel sammuke ja jõuame riigi neutraalsuse küsimuseni, ingliskeelse maailma läinud sajandi ehk tähtsaima poliitilise filosoofi John Rawlsi põhiteemani. Paralleelselt peaks käsitlema ka moraali ja turgude suhteid.
Rawls ei räägi neutraalsusest mõistagi välispoliitilise orientatsiooni või sõjalise poolevaliku tähenduses (nagu Rootsi või Šveits jäid ja Eesti ebaõnnestunult püüdis jääda viimases sõjas neutraalseks), vaid ikka liberalismi põhimõttest, et riik tohib seadusi kehtestades kodaniku õigusi ja vabadusi piirama hakata alles punktis, kus ühe kodaniku tegutsemisvabadus võib hakata segama teise tegutsemisvabadust.
Raske olla neutraalne
Neutraalne riik ei tohi kodanikule ette kirjutada väärtussüsteemi, anda õige käitumise juhiseid ega keelde. Neutraalne riik on tolerantne võistlevate õpetuste ja maailmavaadete suhtes ega tohi seega üldse poliitiliste otsustega sekkuda mõttevahetusse teemal, kas üks õpetus on teisest parem, olgu siis moraalses või metafüüsilises aspektis.
Tegelikkuses ei kipu vähemasti Euroopa heaoluriigid neutraalsuse põhimõttele hästi vastama. On hulk valdkondi, kus sekkumist ja piiranguid üksikisikule üldise või ühise hüve saavutamiseks peetakse endastmõistetavaks. Näiteks tervis või turvalisus. On teisi, kus ollakse tolerantsiga tõsises hädas. Kuna neutraalne riik ei saa kodanike usulisi eelistusi reguleerida, vaid peab ühtviisi sallima iga kirikut, siis on Euroopas uks laialt lahti ka muhameedluse vägivalda õhutavatele allhoovustele. Islamit aga ei luba liberaalne vaade vähimalgi määral piirata.
Euroopast siiski ülearu puhtaid eeskujusid otsida ei maksa, sest on ju vanast ajast vabu riike väga olulisel määral kujundanud sotsiaaldemokraadid, kes peavad „paksu” riiki pigem positiivseks kui negatiivseks nähtuseks. Ent Eestis pole iseseisvuse taastamise järel ühtki vasakpoolset valitsust olnud, küll aga istuvad aastast aastasse valitsuses võimul liberalismi lipukirjade lehvitajad, „õhukese” ja minimaalse riigi eestvõitlejad.
Sõltub juhusest
Ajuti tundub, et Silver Meikar oligi oma erakonna ainus tegelik liberaal ja seetõttu ka nurka pandi. Pärast seda on vaid Rait Maruste maailmavaatelise pommi lõhanud, kui väitis erakondade rahastamist kommenteerides, et „kui vabadus on meie põhiseaduse üks alusväärtusi, siis eeldab see, et ma võin oma rahaga teha, mida õigeks ja vajalikuks pean”.
See avaldus ei kehti ju ainult erakonnale annetamise kohta. Kui vabadus, siis vabadus ja kodanik ise teab, millal oma raha eest suitsetab, alkoholi ostab jne. Paistabki, et meil võimu teostavasse väidetavalt liberaalsesse erakonda mahub vaateid seinast seina, ainsaks ühisnimetajaks vaid võimuiha. Ja probleem ongi selles, et otsustel pole seetõttu maailmavaatelist alust, vaid on konkreetsest otsustuslõigust ja otsustajast sõltuvad juhused.
Millise kõigile head elu võimaldava ühiskonnakorralduseni see „liberaalsete” juhuotsuste summa meid võiks aidata, seda pole tänini suutnud publikule näidata ei liberaalsete tagatubade ideoloogiakeisriks peetav Rain Rosimannus ega tema liberalismi akadeemia. Küll on igati asjakohane küsida: milleks meile erakonnad ja nende pakutav juhtimisteenus, kui neil pole maailmavaateid?
Kaarel Tarand, Sirbi peatoimetaja
