Kaarel Tarand: Lapsi riigile!
Mõne miljoni euro jagamine (lastetoetused) on paari kuuga puhutud poliitikute sõnakasutuses kogu „reformiks”. IRL-i poolt on jutukaimaks eestkõnelejaks sel teemal kujunenud Margus Tsahkna, kes raha kõrval on toonud debatti ka lapsevanematele iga alaealise lapse eest lisahäälte andmise mõtte. Selle realiseerimiseks oleks vaja muuta põhiseadust, muuta kehtiva valimissüsteemi põhiprintsiipe, mille karidele on juba osutanud Rait Maruste. Aga kogu võitluses „laste helge tuleviku” eest on veel nii mõndagi eetilises plaanis häirivat ja silmakirjalikku.
Esiteks kogu arutelu toon ja selles kasutatav sõnavara. Olen moraalifilosoofide seisukohtadele toetudes varemgi osutanud, et inimese ja ühiskonna elus on palju sellist, mille käsitlemine puhtalt majanduslikus kontekstis ja tööriistadega madaldab ja kahjustab neid valdkondi, nagu hästi nägime kevadel, kui päevakorral oli õpetajatöö, ja nüüd, mil rahvatervise (see tähendab, igaühe heaolu ja õnneliku elu) arengu võtmeküsimusi poliitiliselt poolelt esitatakse kui puhtakujulisi majandusotsuseid, nõudluse ja pakkumise vahekorra timmimist, milles vastanduvat riigimehelik realism valitsuse ning egoism ja saamahimu meedikute pool. Valitsus oli varmas nii arstidele, õdedele kui ka patsientidele hinnalipikuid külge panema, kohtlema neid kaubana ja nende tööd majandusliku tehinguna. Küüniliselt, piinlikkust tundmata.
Riiklik lastekaitse
Nüüd siis on laste kord. Uue poliitika järgi pole lastel enam riigi seisukohalt võrdne hind, vaid see hakkab sõltuma sünnijärjekorrast. Sest riigil (mida liiga kauaks juhtima jäänud isikud aina varjamatumalt käsitlevad päikesekuningas Louis XIV arusaamade järgi) on sünnijärjekorras kolmandaid lapsi hoopis rohkem vaja kui esimesi.
Kui mingi vana kommunist nõrkusehetkel hakkaks kasutama „riiklike vajaduste” retoorikat, oleks see veel mõistetav, aga praegu õhkub totalitaarset riigikäsitlust vabaduse päevil vormunud noorte meeste suust. Kuigi alati on mugav viidata ka põhiseaduse esimesele paragrahvile (rahvuse igavikuline kestmine), nähakse lastes ikkagi eeskätt „tulevast maksumaksjat”.
Riiklike vajaduste kõrval ei tohi muidugi unustada ka erakondlikke. Nagu Tsahkna, aga ka näiteks Liisa Pakosta on tunnistanud, ei saa „laste heaks” midagi teha, kuna see ei too hääli. Järelikult tuleb partei kasuks need hääled luua. Kui Eestis kasutatavat häälte hulka laste omade võrra suurendada, siis annaks 30% kasvu ehk mingit mastaabisäästu hääle hinnas. Ja seda on vaja, sest Eestis on erakondade kampaaniakulu valimistel antud hääle kohta valusalt suur. Ajakirja The Economist andmetel kulutasid Ühendkuningriigi erakonnad viimastel parlamendivalimistel antud hääle kohta umbes 1,2 eurot. Eesti riigikogu valimistel oli erakondade ametlikult deklareeritud kulu hääle kohta umbes 4,9 eurot ehk neli korda suurem, ning seda ostujõu erinevust arvestamata. Laste hääled oleks pealegi kenasti toetusrahaga finantseeritud, erakonna kassale lisakulu ei
tekiks.
Kogu selline arutelu jääks olemata, kui mõnele oleks õigel ajal meenunud Eesti kuulumine Euroopa Liitu, seega elukorralduslik allumine ka ühenduse põhiõiguste hartas sätestatule. Harta artiklis 24 „Lapse õigused” seisab kirjas: „Kõikides lastega seotud toimingutes, mida teevad avalik-õiguslikud asutused või eraõiguslikud institutsioonid, tuleb esikohale seada lapse huvid.”
Niisiis, poliitiline arutelu peaks algama sellest, millised on lapse huvid. Hea vihje annab kehtiva lastekaitseseaduse § 5: „Riiklik lastekaitse on riigieelarveline ja sotsiaalfondi vahenditest finantseeritav õigusloome ning investeerimis- ja järelevalvetegevus laste tervishoiu, hariduse, töö, puhkuse, huvitegevuse ja hoolekande korraldamisel.”
Kui inflatsioonist ammu ette ära söödud sandiraha kergitamine kõrvale jätta, siis siin on tööpõld missugune. Kus on lasteaiakohad neile peagi massiliselt sündima hakkavatele riiklikult olulistele lastele? Kuidas on korraldatud võrdne, majanduslike ja geograafiliste barjäärideta juurdepääs huviharidusele? Muuseas pandagu tähele – lastekaitse on „riiklik” ja valitsusel puudub vähimgi alus oma tegevuse puudujääkide eest omavalitsust vastutavana näidata.
Tähelepanu, sm-d* tootjad!
Aga mil moel on laste huvides nende poliittehnoloogiline vastandamine eakate vanuserühmale? Mismoodi üheksateist eurot kuus lapse ja tema perekonna vaesusest päästab? Või veel laiemalt: millist enesetunnet tekitab see vabades kodanikes (kelle jaoks on riik, mitte vastupidi!), kes on kas sunnitult lastetud või vabalt otsustanud teisiti, kui riigivõimu esindajad neile seletavad, et „perekonna tähtsaim ülesanne on rahvuse taastootmine”? Demograaf võib teaduslikus kontekstis vabalt rääkida rahvastiku taastootmisest, poliitilises kõnepruugis mõjub see kohatu, aga meil paraku üsna loomuliku majandusterminina.
Nõnda siis, tootjad, lapsi riigile nagu kolhoosnik vilja! Härra Tsahkna helde pakkumine on maksta riiklikult tähtsa ülesande täitmise eest (ainult vaestele!) 19 lisaeurot kuus. Hääleostu kontekstis on summa suur – nelja aasta peale ümmarguselt 900 eurot. Võrreldes ühe lapse üleskasvatamise tegeliku „hinnaga” on seda aga mikroskoopiliselt vähe ja mina sellist ideed ei osta. Miks? Härra Tsahkna saab seda teada, kui läheb autopoodi ja püüab sealt 19 euro eest Mercedest osta. 1
*sm-d – seltsimehed
Varem samal teemal:
Rait Maruste: „Kuidas hääled iivet suurendavad?” EPL, 18.10
Priit Simson: „Võitlus vanainimestega” EPL, 12.10
