Niisiis, Reformierakond oma valijatele kõlbelist olekut ei lubanud ja mida ei ole lubanud, seda pole ka pakkunud. Nõnda pole ka mitte kuidagi lõppeda tahtva võimu ja kodanike vastuolu tuum moraalis, vaid mujal. Nn majanduskompetendid on totaalselt läbi kukkunud seal, kus nad on väitnud end mitte ainult Eesti, vaid lausa Euroopa parimad olevat – majanduses. Võimalik, et see väide ei pea paika, kui vaadata ainult parteile lähedal seisvate majandusharude ja ettevõtete seisukorda. Kuid majandustegevuse mõte on kodanike üldise heaolu suurenemine, mida mõõdetakse keskmiste näitajatega. Valitsusele ja tema juhtparteile meeldib vähimagi inimlikkuse komponendita opereerida makromajanduslike näitajatega, rõhutada nende igikestvat väärtust ja nende seisu kui valitsuse kangelastegu.

Elustandardi langus

Kust pärineb Eesti elanike elustandardit hävitav ja euroala riikidest kõrgeim inflatsioon, valitsus meile ei ütle. Viimati, kui hinnatõus jutuks tuli, kinnitasid pea- ja rahandusminister, et euro küll hindu ei tõstvat. Maailmaturud neid ka tõstnud pole, vastasel korral kerkiksid ju hinnad meiega samas tempos ka naaberriikides. Kui hindu ei tõsta väliskeskkond ega kasutusel olev rahavääring, siis võiks hinnatõusu seletada veel hüperkõrge sisenõudlusega. Kuid sisenõudluse kohta kuuleme kuust kuusse, et see on nii Eestis kui ka Euroopas tervikuna kehvake. Rahvas ei tarbi, kuna pole raha. Ja pole ka usaldust, nagu kinnitab konjunktuuriinstituudi tarbijabaromeeter.

Inflatsiooniga tegelemine ei paista üldse olevat valitsuse asi, see on keskpangale veeretatud töö. Aga kuna meil puudub oma täieõiguslik keskpank ja euroala ühises EKP-s inflatsioon probleemiks pole, siis järelikult ei tegelegi keegi Eesti elanike ostujõu hävinguga. Hinnatõusu näitav tarbijahinnaindeks on 2008. aasta algusest tänavu oktoobrini suurenenud 18%, see tähendab, et raha on tarbija jaoks viie aastaga kaotanud ligi viiendiku ostujõust. Seda peaks kompenseerima palgatõus, kuid keskmine brutopalk on samal perioodil kasvanud vaid 7–8%. Seega on keskmine elanik Reformierakonna targa majanduspoliitika tagajärjel kaotanud kümnendiku oma ostujõust. Statistilise keskmise tasemel või üle selle elab meil aga vähemus, umbes 40% tulusaajaid. Mediaanpalk, millest rohkem ja vähem teenijaid on võrdselt, on viimase kümnendi mõõtmiste järgi moodustanud 81–85% keskmisest, 2010. aastal oli mediaanpalk 688 ja keskmine 819 eurot.

Seda olukorda, et piltlikult öeldes on kodanike iga kümnes euro „ämma kappi” veeretatud, kiidavad Reformierakonna erakordseks saavutuseks kõik selle juhid. Viimati kuulutas aseesimees Keit Pentus-Rosimannus (kelle roll muidu on oma mehisemate erakonnakaaslaste tasakaalustamiseks meeleheitel patukahetsejat mängida), et „ka kõige teravamad kriitikud on meid kiitnud sisulise töö eest. Pole olnud etteheiteid, kuidas riiki juhitakse”. Reformistid peavad end ju parimateks statistika tundjateks, lugegu siis sealt, et ülim etteheide on olemas ja see on keskmise kodaniku kümnendiku võrra vaesemaks tegemine.

Rahandusministri vale

Siit jõuamegi valetamise juurde. Inflatsioon on majanduses keskne näitaja, mille kohta valitsus rahandusministeeriumi ja selle allkirjaõigusliku ministri juhtimisel valetab. Valetab avalikkusele, valetab parlamendile. Sest see on kasulik. Kriisile eelnenud tõusu (ja kiire inflatsiooni) aastatel alaprognoositi riigieelarvet kuni 10% ulatuses, et siis aga küllaseid lisaeelarveid teha ja rahvale kommionu mängida. Nüüd aitab inflatsiooni alahindamine riigieelarve aasta lõpuks üldse täis saada. Valitsuse (ja rahandusministri) poolelt on eriti küüniline see, et parlamendile valeandmeid esitades luuakse eksitav mulje, justkui ületaksid või vähemasti tasandaksid minimaalsed palgatõusud hinnatõusu kahju.

Faktid selle kroonilise haiguse kohta on riigieelarve eelnõu seletuskirjas igal aastal kättesaadavad. 2010. aasta septembris lubas valitsus riigikogule 2011. aasta inflatsiooniks 2,5%. Tegelikkuses oli see kaks korda suurem ehk 5%. Möödunud sügisel ennustati tänavuseks inflatsiooniks 2,8%, kuid juba oktoobri seisuga ollakse sellest kaugelt üle ja aasta lõpuks tuleb kätte 4,2% või enamgi. Järgmiseks aastaks lubab valitsus 3,5%, senist kogemust ja juba ette teada olevaid elektri jm hinnatõuse arvestades jääb reaalsus 6–7% vahele. See tähendab, et pensionäridele ja avalikule teenistusele tulu kasvuks lubatud pisut üle 4% jääb inflatsioonile haledalt alla. Kuid nii avalikus kui ka erasektoris leidub küllalt neidki, kes peavad läbi ajama sellegi napi kasvuta. Jätkub reaalne vaesumine.

Andrus Ansipi peaministrikohale asumisest on tarbijahinnad kasvanud 40% ja keskmine palk (tänu algusaastate edule) 70%. Praegusel kursil jätkates jääb Ansipi kümneaastase valitsemisaja saavutuseks elanike ostujõu nullkasv ja suured eravõlad, mille tasumine oli algul rajatud tulu reaalkasvule.

See kõik on juba olnud. Möödunud sajandi lõpuaastatel rääkisid toona võimul olnud koonderakondlased ja rahvaliitlased, et eks nad natuke moraalitud ole, kuid see-eest pidavat oskama majandada. Teatavasti lõppes nende „majandamine” 1999. aastal riigieelarve kokkuvarisemisega. Reformierakond on küll riigieelarve tasakaalust fetiši teinud, kuid käib muidu vapralt sama rada. Ja just majandusliku küündimatuse, mitte mingi tühise sohiteo pärast parteikassas peaksid nad võimalikult kiiresti olematusse sammuma.

Kaarel Tarand, Sirbi peatoimetaja