Pärast mõningast käsitööd saab saab võrreldava andmestiku äriregistri süsteemist kätte (siinses artiklis 10. aprilli seisuga) ja nagu näha, on tänavu esimeses kvartalis tabanud kaht erakonda lausa vähkkasvaja arenguga võrreldav kiirpaisumine (vt graafikut).

Kui RE kasv oleks erakonna sünnist saadik kulgenud tänavuses tempos, kuuluks sinna praegu juba iga kuues valimisõiguslik Eesti kodanik ning partei ise oleks paisunud poolteist korda suuremaks, kui oli okupatsiooniaegne kompartei Eesti territooriumil. Niisiis, mis lahti? Kvalitatiivne hüpe värbamissüsteemis või hoopis inimkaubanduse erivorm?

Noored teevad vahe sisse

Vastust otsides vaadelgem kaht äärmust liitujate koguhulgas: ealise jaotuse otsalõike kahe kiirekasvulise liberaalse sõsarpartei näitel. 2012. aasta algusest on RE-ga liitunud 3781 ja KE-ga 1969 uut liiget. Mõlema värbamisedu on vanusekümnendite järgi (vt graafikut) ligikaudu võrdne ja alles 15 noorimat aastakäiku toovad sisse otsustava vahe.

Laias laastus peegeldab kahte erakonda värvatud noortehulga erinevus nende vanuserühmade etnilist olukorda ja suhet Eestis. Keskerakonnaga liitunute hulgas domineerivad mitte-eesti nimed (tänavu ligikaudu 87%), millest saab järeldada, et erakonna värbamisbaas ongi RE omast üle kolme korra väiksem. Suundumuse ebasoovitav tagajärg on see, et nn etniliste parteide taastootmine ning (nagu ka kaitsepolitsei aastaraamatu puhul palju juttu oli) Venemaale meeldiv ja sealt juhitav segregatsioon Eestis ja me avalikus poliitikas jätkub aina reljeefsemalt.

1990-ndatel sündinud peaksid suuremalt jaolt olema veel õppimiseas ja nende ilmavaate kujunemine pooleli. Selle vanuserühma massiline parteistumine aga ei saakski kuidagi olla seotud maailmavaatega, sest kaks vaatlusalust erakonda ei ole viimastel aastatelpoliitikas sõnastanud ega esindanud vähimaidki maailmavaatelisi positsioone. Niisiis peab liitumispõhjus peituma mujal. Näiteks ekslikus lootuses saada lojaalsuse ilmutamisel hõlpsamini töökoht – eeskätt avalikus sektoris ja avalikus teenistuses, mille kvaliteedile selline tava mõistagi laastavalt mõjub.

Noored noorteks, hoopis kummaline vaatepilt avaneb värvatute vanemates earühmades. Raske on ette kujutada 85-aastast naist, kes on endas elu lõpul ühtäkki liberaali avastanud ja veel sellise kirega, et see sunnib erakonnaga liituma. Vanuigi parteistumise motiive saab ainult oletada, sest puudub meetod iga üksikjuhu usaldusväärseks tuvastamiseks. Tõenäoline tundub välise surve võimalus. Küllap räägib oma vanaema ära nii mõnigi koolinoor, et partei sisemises võistluses punkte koguda.

Pensionärid muuladeks?

Kui arvestada erakondade moraalituna püsinud rahastamistavasid, pole muidugi välistatud, et pensionäride korpust peetakse n-ö kehadena, potentsiaalsete sularahamuuladena, kui avalik surve peaks mõjuma ja riiklikku rahastamist hakataks taas piirama. Tänavuse I kvartali aruande järgi KE-le 15 000-eurose annetuse teinud 85-aastane Donate Rõõmus on seda teesi ilmestav signaallamp.

Politoloogilises erialakirjanduses on palju käsitlemist leidnud trend, et poliitika professionaliseerumine toob kaasa massierakondade kao. Aktiivset realiikmeskonda valijatega püsisuhete hoidmiseks enam ei vajata, sest vahetuid inimkontakte asendab raha eest ostetud professionaalne turundus.

Eesti erakonnad käituvad seega lääne tavale vastupidi. Pikemas perspektiivis on see iseendale augu kaevamine, sest praegu erakondadega liitunud noortehulkade unistused kiirest poliitilisest karjäärist, mis sai osaks praegustele 35-aastastele, purunevad. Nagu ei realiseeru kunagi ka mõte, justkui saaksid vanurid erakondadesse astudes nende erakondade sotsiaalpoliitikat kujundada.

Graafik erakondade liikmeskondade kasvust