Kaarel Tarand: valitsuse ebaküpsuse aasta

Stenbocki maja on vallutanud mänguasjad. Pikemaajalised suundumused tabavad valitsust seetõttu ootamatult

Futuroloogide kõige julgemates unenägudeski pole 2014. aasta kunagi olnud märgitud tähiseks, mil inimkonna pioneerisalgad ületavad kujuteldava piiri, mis meid lahutab tehnoloogilise singulaarsuse saabumisest. Aga võta näpust, see on juhtunud! Väike Eesti tegi seda! Tõsi, ühiskonnas on veel mahajäänud nurki, kuhu masinate võim ei ulatu. Kuid valitsuse ja laiemalt riigi eesrindliku poliitilise klassi juhtimise on tehnoloogia kõige saba ja karvadega üle võtnud.

Kuigi lihtsad arvutiprogrammid ja suhtluskeskkonnad on valgusaastate kaugusel tõelisest tehisintellektist, mis inimvaimuga võistleks ja seda võita suudaks, on needki mänguasjad juba otsustavalt muutnud seda, mille nimel ja kuidas tehakse Eestis poliitilisi otsuseid. Laiatarbetehnoloogia kirjutab kõigile alates presidendist ja peaministrist ette, millal, mida ja kuidas öelda. Kui sa pole online, siis pole sind olemas; kui sa ei „postita”, kaotad hääli valimistel, sissetuleku ja sotsiaalse staatuse. Ühesõnaga, ses pahupidi maailmas on kuldreegliks saanud maksiim „Enne ütle, siis mõtle”. Või enamgi, kui olla kogu aeg võrgustikes, siis millal see mõtlemine peaks toimuma? Nii jääb juhtmõtteks järele ainult „Ütle enne!” või „Räägi esimesena!”.