Kadri Paas: Tartusse peab pääsema kiiremini
Eesti rahva kultuuriväärtused peavad saama tänapäevase peavarju. Iseasi, kas tegemist peab olema just 3,3-hektarilise klaaskuubikuga, aga see on hoopis teine teema. Ma ei arvusta ka „kuubikule” valitud asukohta. Pigem peaks kultuuri-, rahvus- ja muid Eestit tutvustavaid parke ja moodsaid energiasäästlikke, kuid sisuliselt kaasakiskuvaid keskusi olema üle Eesti, Saarest Viru ja Käsmust Karksi-Nuiani.
Monumentaalselt kalli muuseumi ehitamise puhul ei tohi unustada, et sellele ultramoodsale hoonele peab ka sama moodsalt ligi pääsema.
Et mitte Krista Arule ja tema kolleegidele liiga teha, vestlesin enne selle kirjatüki kirjutamist direktor Aruga. Selgus, et Euroopasse saadetud taotluses on kirjeldatud praegust logistilist olukorda. Ühtki tulevikku vaatavat transpordikorralduse plaani ei ole olemas.
Praegust, üsna hobukaarikuaegset olukorda teame üldjoontes kõik. Tallinna ja Tartu vahemaa on umbes 185 kilomeetrit. Iseenesest väga vähe, Euroopa mastaapides õieti mitte midagi. Aga Eestis sõidetakse seda vahemaad kaks ja pool tundi. Lennuk käib kahe suurema linna vahel varahommikul ja hilisõhtul. Helsingist Tartusse ja vastupidi lendab ka üks Briti lennufirma, aga kui kaua veel, ei oska keegi arvata.
Turistile, kes tahaks Tallinnast kiviviske kaugusel asuvasse Tartusse lennata ja jõuda sinna 30 minutiga, sobivaid sõiduaegu pole. Ei ole ka kopteriliini. On ainult aeglane rong ja sama aeglane buss. Vaadakem tõele näkku: eurooplase vaatevinklist on kaks ja pool tundi 185 kilomeetri läbimiseks väga pikk aeg. Loomulikult võiks turist rentida pealinnast ka auto, aga seegi ei muudaks midagi. Ka autosõit kestab sama kaua.
Kui külaline tuleb Riiast rongiga, siis loksub ta Tartusse peaaegu viis tundi, kusjuures peab vahepeal ka rongi vahetama. Riia ja Tartu vaheline bussisõit võtab aega ligi neli tundi. Vahepeal kahe üksteisest alla 300 kilomeetri kaugusel asuva linna vahel toiminud lennuliin läks hingusele.
Vastuväiteks võib öelda, et mis see kaks ja pool tundi loksuda ikka ära ei ole. See on ju pisku võrreldes sellega, millise emotsionaalse laengu Eesti ainelisest ja vaimsest varamust huvitatud külaline Raadilt saab. Kui ei viitsi kaks ja pool tundi kannatada, siis ei lähe viriseja muuseumi ka Tallinna kesklinnas. Julgen „Käed eemale ERM-ist!” stiilis optimismi veidi jahutada.
Jõukat, heaolust läbi imbunud riigist pärit eurooplast, keda on viimased pool sajandit hellitatud kiirete rongide, metroo ja peaaegu kuuldamatult suurlinnade ühest servast teise sahisevate trammidega, on keeruline praeguse taristuga Raadile meelitada. Ometi peaks esitatud taotluse järgi tulema Raadile 17 000 välis- ja 125 000 kodumaist külalist aastas. Sisuliselt tähendaks selline külastajate hulk, et igas kuus käiks ERM-is 11 833 inimest.
Raske on võõraid veenda, kui tegelikke turismiobjektiks kujunemise eeldusi ei paista ainuüksi transpordikorralduse puhul ühestki otsast. Transpordi- ja regionaalkorraldusega tegelevad Eestis juba aastaid IRL-i kui väidetavalt rahvuskonservatiivse maailmavaatega erakonna ministrid.
2011. aasta septembris otsustas Tartu mehe Andrus Ansipi valitsus, et kiirraudtee Rail Baltic hakkab kulgema läbi Pärnu kuurortlinna. Tartlased olid pettunud, pelgalt ERM-i uus hoone neid ei lohuta. Nüüd on Ansipi valitsusel võimalik end koos „klaaskuubikuga” rehabiliteerida ja üritada Euroopa Liidust ka Tallinna–Tartu–Riia moodsa raudteeliini jaoks toetust leida. Tulevikus pääseb pealinnast tunnikesega liivaranda. Kui samal ajal peaks Tallinnast Tartusse endiselt loksuma kaks ja pool ning Riiast viis tundi, ei oleks see eriti mõistuspärane.
