Mida tahab EKRE? Olev Remsu luges läbi ja analüüsis Mart Helme raamatuid (Päevaleht, 4.mai). „Leheküljelt leheküljele sarjatakse venelasi kui rahvust, mõnedki passused oleksid kriminaliseeritavad rassistlike vihakõnedena", kirjutab Remsu. Tõepoolest tundub EKRE kogu ideoloogia koonduvat vaid rahvusküsimuse ümber, mis seab pjedestaalile eestlased ja eestluse - niigi täiesti hoomamatu koondnimetaja - ning kõik teised kategooriad muutuvad põlastusobjektiks või pseudoteemadeks, ohuks tõelisele eestlusele. Selline lähenemine on ühiskonda äärmiselt lõhestav, kuivõrd eestlus EKRE käsitluses redutseerub lihtsalt  ühisnimetajaks, mis ei põhine kuidagi väärtustel või pluralistlikul identiteedil. Inimestena on meil aga äärmiselt erinevad väärtused ning väga mitmekesised identiteedid, sealjuures ei pea need olema ajas või ruumis fikseeritud. Sellist identiteetide mitmekesisust „sisutühjale" eestlusele vastandades on väga loomulik, et suurel osal inimestest tõusevad ihukarvad püsti: peale eestlaste oleme me veel nii palju enamat, kuid ülejäänud aspektid EKRE käsitlusse ei mahu.

Sellest tulenevalt löövad ühiskonnaelus kaasamõtlejatel emotsioonid lakke ja see on arusaadav. Kahjuks elame aga ajal, kus Euroopas kestab sõjaline konflikt ning meil on naaber, kelle eesmärk on nõrgestada Euroopat, sealhulgas Eestit. On teada, et Putini Venemaa toetab äärmuslikke liikumisi just seetõttu, et nad suudavad ühiskondi lõhestada. Kuid oodake, kas polnud mitte Mart Helme üks vihaobjektidest meie venekeelne kogukond? Loomulikult, ja seda parem ida-naabrile: vihates venelasi, mängitakse Kremlile kätte fašistlik trumbiäss. Vihates immigrante, homosid, naisi - vahet pole, keda  -, mängitakse Kremlile kätte meie ühiskonda seesmiselt lõhestav jokker. Üht või teist pidi on EKRE poliitilise kaardimängu tulemus vihkamine, mis teenib infosõja eesmärki par excellence. Kes ei taha sellest osa võtta, see ei peaks tegema EKREle teenet ning vastandumismängu üldse astuma, sest võita pole võimalik, osalemine ajab närvi ja hall kardinal kardina taga irvitab pihku. Aga kuidas siis mõtelda teisiti?

Meeldetuletus  1: energia koondub sinna, kuhu suundub tähelepanu

Mingi väite või seisukoha eitamine ei ole teisitimõtlemine, vaid lihtsalt väitega mitte nõustumine. Täna, kui suur osa suhtlusest käib sotsiaalmeedias, tähendab see, et igaüks meist tarbib ja toodab meediat, mis mõjutab tema suhtlusvõrgustikus olevaid inimesi. Kellegi hirmutavate, diskrimineerivate või lihtsalt labaste seisukohtade taaspostitamine ei aita kaasa teisitimõtlemisele, vaid tõmbab veelgi enam inimesi samasse ebameeldivasse mängu. Siit ka esimene reegel: kui sulle see mäng ei meeldi, näita alternatiive. Postita sisu, mis avardab maailmavaadet: lahendused, laiendavad aspektid, paralleelsed kategooriad, ootamatud tulemused. Kui ei leia kodust, otsi välismaalt. Meedia pole enam ammu ainult „ametlikud kanalid", me kõik loome meediat ja vastutame selle eest, kuhu fookus suundub.

Meeldetuletus 2: kasuta oma rahakotti

Nagu igaühel lasub vastutus postituste eest sotsiaalmeedias, lasub siiski ka ametlikel meediaväljaannetel vastutus - kuigi Sinise Äratuse arvamuste puhul  võime lausa austusest rääkida - oma lugejate ning ühiskonna ees. Jagades viletsaid artikleid, tõstame me nende loetavust. Seega ära jaga viletsat artiklit (kui, siis analüüsiva kommentaariga), vaid pöördu alternatiivse kanali poole. Päevaks, kuuks, pikemaks - täpselt nii kauaks kui vajalik.

Meeldetuletus 3: kasuta oma kodanikuõigusi ja -privileege

Eesti vanasõna ütleb: kus viga näed laita, seal tule ja aita. Kui sa pole rahul või kui sa tunned, et sulle on liiga tehtud, kasuta oma õigust ning ühte maailma mõistes suurt privileegi, mis on Eestis elamisel: vaba ajakirjanduse hüvesid. Ära kritiseeri tühjalt. Kirjuta (vastu)artikkel, osuta eksisteerivatele nõrkustele ja näita võimalusi, kuidas edasi minna. Ja suhtu edaspidi oma sotsiaalmeediapostitustesse samasuguse pühendumusega. Nagu ütles Darja Saar Müürilehes (mai 2015): „Inimesed suudavad muuta oma arvamust ainult kognitiivse kogemuse kaudu." Iga kord, kui kõneled, on sul võimalus pakkuda kellelegi kognitiivset kogemust. Või jätta see võimalus kasutamata.

Kui Sten Tamkivil on õigus, et meie avalik ruum ussitab, siis ärgem tehke sotsiaalmeediast õuna, milles ussid rasvuda saaksid. Teadlikult mõtelda teisiti ei ole lihtne, ka minul ei tule see alati välja. Aga iga päev defineerime oma sõnade ja tegudega eestlust ja Eesti ühiskonda ning seetõttu peame andma oma parima, et kõlama jääks kaine mõistus, avatud meel ning pisuke headust.