Kadri Simson: igal inimesel on õigus minna laimu vastu kohtusse, ka poliitikul
Mina usaldan Eesti kohtusüsteemi ja selle tarkust ning erapooletust. Erinevalt mõnest teisest erakonnast, kes sooviks näha kohtunike peade veeremist, Keskerakond midagi taolist ei taotle. Küll aga olen ma täiesti kindlal veendumusel, et igal inimesel on õigus pöörduda enda isiku või perekonna kaitseks kohtu poole.
Eriti olukorras, kus nende vastu suunatud laim ähvardab nende mainet ja aastatepikkust tööd. Uskuge või mitte, kuid selline õigus on ka poliitikutel. Usun, et sellise arvamusega on nõus kõik. Seda enam paneb mind imestama tänane Eesti Päevalehe juhtkiri, milles heidetakse perekond Sarapuule ette asjaolu, et perekond enda maine kaitseks Jürgen Ligi ja Martin Helme vastu kohtusse on otsustanud minna.
Esmalt vajab klaarimist segadus, mille ajakirjanikud on meediaruumis tekitanud. Ette võetav kohtutee ei ole Keskerakonna lahing Reformierakonna või EKRE-ga. Tegemist on kaasusega, mille osapoolteks on perekond Sarapuu vs Ligi ning Helme. Tegemist ei ole kättemaksuga ebaõnnestunud umbusaldamise eest. Miks peaks? Koalitsiooni hääled pidasid, umbusaldus kukkus kiirelt läbi ja valitsus jätkab tööd. Siin on puhtalt tegemist ühe perekonna sooviga kaitsta enda au alusetute ja juba ümber lükatud valeväidete eest. Laimu ei saa kannatada, sest piisavalt pikalt vale levitades, võib see külge jääda.
Kersti Sarapuu on selgelt öelnud, et siin olukorras tuleb eristada parlamentaarset debatti ja põhjendamatuid isiklikke rünnakuid. Ühegi perekonna korruptsiooniga seostamine ei ole tavapärane parlamentaarne debatt, vaid raske etteheide sisuliselt kuriteo toimepanemises. Meie õnneks on Eesti õigusriik ja siin on inimestel õigus end kaitsta. Arvaku meedia ja poliitoponendid sellest mida tahes.
Teine asi, mis vajab klaarimist
Kuid Eesti Päevalehe tänasel juhtkirjal on ka teine külg, mis vajab klaarimist – tasuta ühistranspordiga seonduv kriitika. Endiselt püüab ka meedia jätta muljet, et vabastades maakondlikud bussiliinid piletist, suurendame me sellega ennekõike bussifirmade sissetulekuid. See väide on korduvalt ümber lükatud, kuid seda esitatakse endiselt vankumatu järjekindlusega. Olgu, kui te ei usu ministeeriumi väiteid, siis ehk selgitab asja maanteeamet.
Maanteeameti ühistranspordi osakonna juhtivekspert Mika Männik ütles möödunud nädalal BNS-ile, et maakonnaliinidel tasuta ühistranspordile üleminek ei muuda bussiveo riigihanke korraldamise põhimõtteid ning bussifirmade sissetulek jääb endiselt sõltuma liinikilomeetri hinnast, mis ei sõltu sellest kui palju sõitjaid on bussis.
Ekspert läheb veelgi konkreetsemaks: „Praegu toimub vedajatele toetuse maksmine liinikilomeetri hinna alusel, mis on riigihankel parimaks tunnistatud. Vedajale makstav toetus arvutatakse põhimõttel, et läbisõidetud kilomeetrid korrutatakse riigihankel pakutud liinikilomeetri hinnaga, millest lahutatakse maha vedajale juba laekunud piletitulu. Teisisõnu maksab riik vedajale selle osa liinikilomeetri hinnast, mida piletitulu ei kata. Kui nüüd piletitulu kaob, siis arvestatakse vedajale makstav summa põhimõttel, et läbisõidetud kilomeetrid korrutatakse riigihankel pakutud liinikilomeetri hinnaga. Seega jääb vedaja tulu kilomeetri kohta täpselt samaks kui täna.“
Üsna puust ja punane väide, millega vaidlemine tundub juba narr. Ühtlasi kummutab see vastus Eesti Päevalehes püstitatud kahtluse, et küllap tehakse tasuta maakonnaliinid perekond Sarapuude ettevõtte heaolu nimel.
Eesti Päevalehe arvamustoimetuse selgitus: Tegelikult ei heitnud me majandus- ja taristuminister Kadri Simsoni plaanile ette, et see suurendab kohe ja otseselt bussifirmade sissetulekuid. Väitsime, et tema valitud lahendus - jätta toetus seotuks ainult liinikilomeetritega nagu praegu - võib kaitsta bussifirmasid rahvastiku kahanemisest tuleneva ärimahu languse eest pikemas perspektiivis, kuna toetust makstakse ainult liinikilomeetritest lähtudes. Oma vastulauses minister kinnitab selle (meie hinnangul) puuduse olemasolu, öeldes, et bussifirmade sissetulek ei hakka sõltuma sellest, kui palju sõitjaid on bussis.
Juhiksin tähelepanu ka teisele eksimusele Eesti Päevalehe juhtkirjas. Nimelt sõnab leht, et maapiirkondade inimestele paremate liikumisvõimaluste loomiseks oleks ka muid võimalusi, millest ühena tuuakse välja võimalus laiendada tööandjate õigust vedada töötajaid tööle ja koju erisoodustusmaksu alla sattumata.
Tuletan meelde, et möödunud aasta esimesel juulil juba jõustus tulumaksuseaduse muudatus, mille kohaselt ei loeta erisoodustuseks tööandja ettevõtlusega seotud kulutusi töölepingu alusel töötava töötaja transpordiks elu- ja töökoha vahel, kui töötaja elukoht asub vähemalt 50 kilomeetri kaugusel töökohast või kui tööandja korraldab transporti sõidukiga, millel on vähemalt kaheksa istekohta või bussiga liiklusseaduse tähenduses. Eesti Päevalehe tehtud ettepanek on juba arvesse võetud.
Eesti Päevalehe arvamustoimetuse selgitus: Nimetatud eksimust meie juhtkirjas ei ole. Tegelikult kirjutame ka meie, et tööandjatel on praegu olemas võimalus töötajaid erisoodustusmaksu alla sattumata tööle ja koju vedada. Mida me kritiseerime, on see, et võimalus on väga piiratud. Sellele kriitikale minister oma artiklis ei vasta.
Ka tasuta ühistranspordi puhul tuleb vaadata selle peamisest loosungist kaugemale. Sest tegu ei ole vaid pileti kaotamisega. Me võtame ette ka liinide tihendamise, graafikute parema ühildamise, põhjalikumad liiklustiheduse uuringud ja kaalume nõudepõhise süsteemi pilootprojekti käivitamist. Eesmärk on saada hea ja töötav transpordivõrgustik, kuid samal ajal soodustada maal elamist.
Tulen veelkord tagasi perekond Sarapuu otsuse juurde pöörduda enda õiguste ja maine kaitseks kohtusse. Soovitan kriitikutel end sättida samasse olukorda. Kas võtaksite laimu vastu külma kõhuga ja läheksite kõrvaklappidega vaidlejaga debateerima või võtaksite enda õiguse kaitseks midagi ette? Ma tean, kumma tee mina valiksin.
