Presidendivalimiste lõppakordina võib Kersti Kaljulaidi riigikogus kogutud 81 häält tunduda väga hea tulemus, kuid tuletan meelde, et tegemist on kompromisskandidaadiga, kelle kandidatuuri käis riigikogu vanematukogu välja pärast seda, kui teised kandidaadid olid presidendirallist tühjaks pigistatud ning valimised valimiskogus ummikusse jooksnud.

Sissetallatud rajal oli kindlasti kergem astuda, seda enam, et neil valimistel andsid tooni tublid naiskandidaadid eesotsas Mailis Repsiga.
Kui riigikogu ei oleks kolmes valimisvoorus presidenti ära valinud, oleks presidendivalimine liikunud tagasi valimiskogusse ning sealse läbikukkumise korral uuesti riigikogusse. Tänase valimiskorra juures oleks võinud see nii pendeldama jäädagi. Kuid milleks taoline tsirkus?

Valimiskorda tuleb muuta kas või juba sellepärast, et järgmistel kordadel ei pruugi vabatahtlikult leiduda enam kandidaate, kes sooviksid oma kandidatuuri varakult üles seda. Milleks lasta end kuude kaupa kogu rahva ees läbi hekseldada (ja mis ongi rohkem otsevalimistele kohane), kui valimissüsteem soosib hoopis erakondade tagatoauste kulutamist?

Keskerakond on andnud riigikogus 13 korral sisse seadusmuudatused, mis annaksid inimestele võimaluse valida oma president. Me ei väsi enne, kui rahvas on selle võimaluse saanud.

Ainus ja viimane kord, kui rahvas sai presidenti valida, oli aasta 1992, kuid ka toona tegi lõpliku valiku riigikogu, kuna ükski kandidaat rahvahääletusel vajalikul hulgal hääli kokku ei kogunud. Korduvalt on öeldud, et rahvas ei ole küps valima, kuid usun, et rahvas on juba piisavalt tark nägemaks, et selline argument on vaid otsitud ettekääne otsevalimiste tasalülitamiseks.

Koalitsioonierakondadel on riigikogus presidendivalimistel paratamatu eelis oma presidendikandidatuuri läbisurumisel. Kui parasjagu ametis olev valitsus on presidendivalimiste ajaks oma usalduskrediidi ammendanud, näeks rahvas presidendina hea meelega kedagi, kes suudaks osutada tehtud vigadele.

Loomulikult on valitsuserakonnad seda agaramad leidma omale sobivat presidendikandidaati, kes suruks vaid kätt ning istuks enamuse oma ametisoleku ajast meelsasti vait.

Presidendi otsevalimised on hädavajalik abinõu tasakaalustamaks poliitilist maastikku, seda enam, et presidendi kohustused on väga piiratud. Eesti on parlamentaarne riik, kus president ei võta vastu seadusi ega saa neid oma sügavalt isiklike veendumuste järgi vetostada. Küll aga saab ja peab presidendil olema piisavalt suur autoriteet, et riigiasjades kaasa rääkida.

Presidendi otsevalimine annab presidendile tema ametisoleku ajal enam indu suhelda inimestega ning arvestada nende arvamusega. Rahva valitud president omab omakorda suuremat mandaati kõneleda rahva eest. Tegemist ei oleks nn eliidipresidendiga, vaid presidendiga, kes on rahvalt usalduse saamiseks pidanud kõvasti pingutama.

Haldusreformiga väheneb omavalitsuste arv märgatavalt, mistõttu on valimiskogus järgmise viie aasta pärast 234 asemel pea neli korda vähem omavalitsuste esindajaid.

Kuna valimiskogusse kuuluvad peale omavalitsuste esindajate 101 riigikogu liiget, jääb valimiskogust järele riigikogu laiendatud versioon, millel ei ole nii kandvat mõjujõudu nagu täna. Sel põhjusel ei ole ka presidendi valimise seadust mõtet muuta pelgalt kosmeetiliselt nii, et valimiskogu valiks presidendi igal juhul ära.

Erinevad küsitlused näitavad, et enamik Eesti inimesi pooldab presidendi otsevalimisi. Lähiminevikust on teada, et presidendid Rüütel ja Meri on avaldanud toetust otsevalimistele. Ka mitmed presidendikandidaadid avaldasid neil valimistel veendumust, et presidendi otsevalimist tasub kaaluda.

Loodan, et riigikogu võtab meie presidendi otsevalimise seadustamise ettepanekut tõsiselt ning viie aasta pärast ei kordu taas ebamugav olukord, kus meil on terve hulk väärikaid presidendikandidaate, kes teevad justkui kõike õigesti, kuid kes seaduse silmis ei ole piisavalt head, et valituks osutuda.

Eesti Päevaleht ja Delfi küsivad ekspertidelt, kas ja kuidas tuleks muuta Eesti presidendivalimiste süsteemi. Kaastööd on oodatud aadressile arvamus@delfi.ee.