Kadri Simson: Rõivas on justkui tegelane "Viimsest reliikviast", kellele sai saatuslikuks edevus ja üleolevus
Valimised on läbi, lepped on sõlmitud ning ühes sellega on langenud ka maskid. Enne valimisi piisavatest katteallikatest rääkinud Reformierakonnal on lubaduste katteks plaanis kasvatada kütuseaktsiisi, olgugi et enne valimisi polnud antud maksumuudatus kordagi laual. Peaminister võib küll väita, et antud meede oli nende programmist selgelt väljaloetav, kuid reaalsuses ei leidunud nende programmis sõnagi kütuseaktsiisi tõstmise kohta.
Maskid on langenud ka suhtluses valijatega. Kui enne 1. märtsi armastasid oravad kõiki Eesti inimesi nii maal kui linnas, siis täna jätkatakse vana head sissetallatud arrogantset rada. Kas usute, et enne valimisi oleks peaminister Rõivas soovitanud inimestel kulutuste vältimiseks säästlikum auto soetada? Või oleksime me Jürgen Ligi suust kuulnud, kuidas kütusehinna tõusu vastu protesteerijatel napib haridust ning piketeerijail tasuks häbi tunda? Vaevalt küll. Aga nüüd, mil järgmiste valimisteni on neli aastat aega, saab lubada endale tavapärast ülbust. Vähemalt nii arvavad oravad, kuid mulle tundub järjest enam, et ülbuse ajastu on lõppemas.
Rahva pahameelt kütuseaktsiisi tõstmise vastu on valitsus juba näinud ning ka tundnud. Üha enam on ka kannatuskoalitsiooni seest kuulda nurinat, et vast tasuks siiski kaaluda järsu aktsiisitõusu ära jätmist. Paistab, et väiksemad partnerid on ajaloost õppinud, et kui nende häältega ebaausad seadused vastu võetakse, saavad nad järgmistel valimistel valijate karistuse. Hetkel loodetakse siiski valija lühikesele mälule ja ollakse valmis vaid kaks kuud enne järgmisi riigikogu valimisi plaanitud neljandast aktsiisitõusust loobuma.
Aktsiisitõusu on tegelikult Reformierakonnal vaja vaid selleks, et katta enda lubadust langetada sotsiaalmaksu. Ja nagu kolmikliidus ikka, on esmatähtis just Reformierakonna lubaduste täitmine. Olgugi et kokkuvõttes on tegemist justkui raha ühest taskust teise tõstmisega, millest ettevõtjad midagi ei võida ja tavakodanikud selgelt kaotavad. Aga Reformierakond saab taas deklareerida lubaduse tehtuks.
Kuidas oleme aga jõudnud sellisesse seisu, kus majanduslik areng on seisma jäänud, eelarvet saab täita vaid järskude maksumuudatustega ning muidu rahulikud eestlased on üha rohkem pöördumas meeleavalduste usku? Siin tuleb otsa vaadata Reformierakonnale. Tegemist on erakonnaga, kes on viimased 16 aastat Eesti tüüri juures püsinud, sellest viimased 10 aastat valitsusjuhi rolli täites. On kurb näha, kuidas kunagisest edumeelsest erakonnast, mis tõesti ka reforme teha suutis, on tänaseks saanud Eesti arengu pidur. Kuvand noortest ja edukatest on fassaadina säilinud, kuid sees on vaid iganenud dogmad.
Enne valimisi oli varasemast rohkem juttu sellest, et Reformierakond vajab puhkust ning tuleks valitsuse moodustamisest kõrvale jätta. Üha valjemalt kõlab see arvamus ka haritlaste ning muude arvamusliidrite seast. Täna kuuleme seda rohkem kui kunagi varem. Kui kuuest parlamendierakonnast koguni viis näevad vajadust tervikliku maksureformi läbiviimiseks ning seda ei tehta vaid ühe erakonna mantra, „kõik uus on halb“ pärast, siis on olukord päris kõnekas.
Aga miks ja kuidas ikkagi õnnestub Reformierakonnal ennast ikka ja jälle valitsusse mängida? Nende pikaajaline valitsemine on koalitsioonipartnerid ammu ära väsitanud ning seda on näha ka nägudest, millega SDE ning IRL-i ministrid reformaritega ühise laua taga istuvad. Samas on valimistel lüüa saamine kahe väiksema erakonna juhid jätnud ilma otsustavusest ning nii triiviti mugavusest vanasse mustrisse kolmikliidu näol. Selle asemel, et enda lubadusi ellu viia ning Eesti elu edendada, teostatakse ikka vaid Reformierakonna programmi. Reformierakond ei taha Keskerakonnaga koostööd teha, sest meie oleme nende jaoks liialt tugeva positsiooni ning arvamusega ja ei luba endast üle sõita. Sarnast poliitikat ja kindlameelsust soovitan ka teistele erakondadele. Seisakus majandust ei aita käima tõmmata vanaviisi jätkamine.
Tänane olukord Eestis meenutab üha enam raamatu „Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad“ ainetel valminud kultusfilmi „Viimne reliikvia.“ Ja just nimelt filmi, mitte raamatut, sest ennekõike on just filmis välja toodud see sama pahameel ja vabaduse iha, mida tänane võimust väsinud rahvas nõudlemas on. Rõivas on aga justkui Hans von Risbieter, kellele saab tema edevus ja üleolevus lõpuks saatuslikuks. Nagu saabus lõpp Pirita kloostrile, saabub lõpp ka tänasele valitsusele. Kui jätkatakse tänasel kursil, saabub see lõpp õige pea.
