Kadri Simson Kadriorus Foto: Ilmar Saabas

Ühe kõige valusama punktina Eesti Energia jaoks on tänases koalitsioonilepingus kirjas, et energiavarustatuse töökindluse parandamiseks valmistame ette Elektrilevi eraldamise Eesti Energiast. Kuigi ka antud hetkel on Eesti Energia ja Elektrilevi kaks eraldiseisvat juriidilist isikut, nagu nõuab direktiiv, leiab tänane koalitsioon, et ettevõtted ei tohiks olla ühes kontsernis.

Põhjendus, et selline eraldamine on vajalik energiavarustatuse töökindluse parandamiseks, on pehmelt öeldes kummastav. Elektrilevi haldab vaid jaotusvõrku, mille kaudu toimetab piirkonna alajaamast elektri tarbija liitumispunktini. Seevastu Elering tegeleb kõrgepingeliinide haldamisega. Miskipärast pole kuskilt otsast näha, et Eesti Energiast eraldi eksisteeriv Elering saaks kuidagi energiavarustatuse tagamisega paremini hakkama.

Riigikogu majanduskomisjoni esimees Kaja Kallas on põhjendanud eraldamist sellega, et kui võrk on ühe elektrituruosalise oma, kes ühtlasi ka konkureerib teiste turuosalistega, siis paratamatult tekib tal soov ja võimalus teiste ligipääsu piirata ning seeläbi konkurentsi takistada. Reaalsuses on seda lihtne kontrollida – kui Eesti Energia konkurendid ei kurda, et nende ligipääsu võrgule piiratakse, siis järelikult sellist probleemi pole.

Kui olla vandenõuteoreetik, siis kõik see viib vägisi mõttele, et kuskil koalitsiooni tagatubades on jälle tulnud idee Eesti Energia müüki panna või börsile viia! See oleks oluliselt lihtsamini teostatav, kui taristu, mis vajab investeeringuid, jääks riigile. Tegemist ei oleks sugugi uue ideega Reformierakonna puhul. 2009. aasta lõpus oli Eesti Energia esmane aktsiaemissioon niivõrd küps, et kogu Eestit katsid Eesti Energia reklaamid ning investoritel soovitati alustada raha kogumist, et 2010. aasta maikuuseks IPOks valmis olla. Opositsiooni ja ühiskonna vastuseisu tõttu sellest plaanist siiski loobuti.

Elektrilevi täielik eraldamine Eesti Energiast halvendaks oluliselt kontserni raamatupidamislikku seisu ja vähendaks Eesti Energia väärtust. See tähendab aga omakorda, et võlausaldajad võivad nõuda erinevatel hinnangutel kuni 940 miljoni euro suuruste võlakohustuste ennetähtaegse tagasimaksmist. Nende refinantseerimine oleks aga väga raske, sest ettevõtte krediidireiting langeks. Lisakapitali kaasamiseks oleks osaline börsile minek sellisel juhul paratamatu.
Eesti riik on võtnud viimasel kolmel aastal Eesti Energiast dividende igal aastal üle 50 miljoni euro. Arvestades dividendidega eelarvesse kaasnevat tulumaksu, siis on tegemist väga vajaliku rahavooga, mille kaotamist riik ei saa endale lubada. Nii kaua kuni eurodirektiivid ei nõua, pole mõistlik ettevõttele kaikaid kodaratesse loopida.

Sellise pseudoteema arendamise asemel tuleks mõelda hoopis, kuidas tagada Eesti inimestele soodne elekter ja võrguteenus. Olukord, kus kaks kolmandikku arvest moodustab võrguteenus ja muud kulud, pole vastuvõetav. Seda on võimalik lahendada seaduste muutmise teel ning selleks pole vaja Eesti Energiat lahutada, lammutada ega lõhkuda.