Kahekiiruseline Euroopa tuleb
Kuigi Euroopale oli juba enne eurole üleminekut teada, et ühisraha projekt vajab tugevat vundamenti, ei suudetud euro kasutuselevõtule järgneva kümne aasta jooksul astuda ühtegi tõsist sammu, mis oleks tähendanud suurel määral õhku rajatud eurole kindlama aluse rajamist. Tõsiasi, et rahaliit vajab toimimiseks enamat kui senine stabiilsuspakt, ei paistnud eriti häirivat kedagi. Nii jäi tähelepanuta majandusteadlaste osutamine asjaolule, et ühisraha jätab sellega ühinenud riigid ilma võimalusest rakendada mitmeid seniseid väliskeskkonna või majandustsükliga kohanemist võimaldanud poliitikaid, kuid ei paku nende asemele midagi.
Alles asjaolu, et Euroopa ühisraha kriis oli jõudnud faasi, kus vajalike reformide edasilükkamine võiks viia mitte üksnes euro läbikukkumiseni, vaid ka ülemaailmse finantskriisi taaspuhkemiseni, ning maailmas polnud enam kedagi, kes oleks huvitatud sellises olukorras oleva Euroopa võlgade refinantseerimisest, sundis Euroopa Liitu vajalikus suunas esimesi samme astuma.
Kui novembri viimastel päevadel korrati maailma ajakirjanduses pidevalt väidet, et euro päästmiseks on jäänud kümme päeva, siis polnud need väited ajakirjanike väljamõeldis.
Oht ühisrahale oli muutunud käega katsutavaks. Nii tuleb Bloombergi arvutuste kohaselt 2012. aasta esimesel poolaastal üksnes Saksamaal, Prantsusmaal ja Itaalial refinantseerida oma riigivõlga kokku ligi 390 miljardi euro ulatuses. Seda olukorras, kus novembri lõpus polnud investoritel piisavat huvi isegi Saksa võlakirjade vastu.
Kuid riikide võlakirjad moodustasid üksnes poole refinantseerimist ootavast Euroopa võlast. Citigroupi andmetel tuleb Euroopa kommertspankadel sellesama aja jooksul oma võlga refinantseerida peaaegu 500 miljardi euro ulatuses. Peale eeltoodu näitasid viimased stressitestid, et Euroopa kommertspankadel on vaja täiendavat kapitali umbes 115 miljardit eurot. Need summad võrduvad ümmarguselt kümnendikuga terve Euroopa Liidu aastasest SKT-st.
Kuigi ööl vastu 9. detsembrit ei tehtud midagi muud, kui lepiti kokku, et Euroopa rahaliidu kõrvale hakkab tekkima ka fiskaalunioon, on sellel lepingul Euroopa saatusele eriline tähtsus.
Euroopa vabakaubanduse assotsiatsiooni EFTA kadumisel tekkinud majanduslikult ühtne Euroopa on jälle jagunemas kaheks. Seekord mitte omavahel võistlevateks kaubandusblokkideks, vaid eri integratsioonitasemega rühmadeks. Olukord, kus üks riikide rühm lepib milleski kokku ja ülejäänud võivad selle kokkuleppega ühineda või mitte, on Euroopa jaoks midagi uut.
Siiski pakub Euroopa tulevikule mõeldes praegu kõige rohkem huvi, milliseks võib kujuneda automaatselt toimivate sanktsioonide mõju neile, kes ei mahu 3% suuruse defitsiidi sisse, ja kuhu selline praktika Euroopa Liidu ja need riigid tegelikult välja viib. Riikide puhul, kelle võlga tuleb maha kirjutada, ei saa ju automaatseks sanktsiooniks olla trahvid. Palju kergem ei ole ennustada ka seda, milliseid sotsiaal-majanduslikke probleeme võib lepinguga ühinenud riikidele tuua kaasa 0,5% SKT suurune lagi struktuursetele defitsiitidele.
Vaatamata sõlmitud lepingu detailide ebamäärasusele on selge, et nende kümmekonna põhimõtte kõrval lepiti kokku tunduvalt suurema ja sügavama tähendusega muutuses, kui esialgu välja paistab – senisest ulatuslikumas integratsioonis. Just selle suurema tähenduse pärast ongi täiesti arusaadav, et peale traditsiooniliselt euroskeptilise Suurbritannia teatasid kõik euroalasse mittekuuluvate maade valitsusjuhid ühinemisest euroala liikmete vahel sõlmitud lepinguga. Neile oli selge, et südaööl saavutatud leping tähendas kahekiiruselise Euroopa sündi, ja peale Suurbritannia ei tahtnud keegi riskida hiilgavasse isolatsiooni jäämisega.
Samal ajal ei ole ma sugugi kindel, et praegu välja joonistunud Euroopa piirid jäävad kauaks selliseks, nagu nad olid sel õhtul vastuvõtu ajal, kus aperitiivi pakuti kõigile, kuid õhtusöögile kutsuti vaid euroala liikmeid... Samuti ei saa euroala ootavad muudatused piirduda üksnes defitsiidireeglite ja mõningase maksudealase koordineerimisega. Ei ole kahtlust, et õige pea tõusevad nende küsimuste kõrval tulipunkti ka arengu-, konkurentsivõime- ja sotsiaalküsimused. Esiteks sellepärast, et kuigi saavutatud leping tuleb kasuks ühisraha usaldusväärsusele, ei pruugi ta olla kasulik või vastuvõetav igale euroala rahvale. Teiseks võib kahekiiruselise Euroopa teke ja eurole tugeva vundamendi rajamine muuta euro vastuvõetavamaks ka nendele põhjala rahvastele, kes seni pole ühinemist õigeks pidanud.
Lisaks tuleb euroala arenguvõimaluste hindamisel arvestada ka seda, et saavutatud leping ei sisalda midagi, mis lubaks raskustes olevatel riikidel hakata kiiresti oma konkurentsivõimet suurendama ja SKT-d kasvatama.
Seetõttu näeme loodetud stabiilsuse saavutamise asemel kõigepealt ilmselt seda, kuidas ja milliste tagajärgedega hakkavad rakenduma automaatsed sanktsioonid lepingu tingimuste rikkumise eest.
Nii või teisiti on Euroopa Liit jõudnud oma arengus faasi, kus tal tuleb leida kuldne kesktee Euroopa Ühendriikide ja senise ebastabiilse rahaliidu vahel.
Kuid mitte mingil juhul ei tohi raha- ja eelarveliidu ettekirjutused muutuda selliseks, et nõrgema majandusega riikide poliitikute otsustamisvabadus jääb sama piiratuks nagu vabadus valida koka ja pepsi vahel.
