Kahetsevad riigid
Ja äsjasel visiidil Kaukaasiasse kordas Prantsusmaa president Nicolas Sarkozy oma nõuannet, et türklased avaldaksid kahetsust massimõrvade pärast, mille lagunev Ottomani impeerium pani 1915. aastal toime armeenlaste kallal.
Sarkozy oleks muidugi üllatunud, kui talle öelda, et sama loogika järgi peaks Prantsuse riik paluma vabandust Alžeerias toime pandu eest, rääkimata kahetsusest Prantsuse lipu all võidelnud alžeerlaste – nn harki´de – ees, kellest paljud jäeti kohutava saatuse hooleks, kui Prantsusmaa Alžeeriast kiiruga lahkus. Harki´d, kellel siiski õnnestus eluga pääseda ja üle Vahemere Prantsusmaale pageda, paigutati eraldatud getodesse.
Paljud poliitilised liidrid ja analüütikud peavad sellist kahetsust asjakohatuks ja ülemääraseks tundlikkuseks. Ajalugu on karm, ütlevad nad. Pealegi, mis ajast vabandamisega alustada – või õigemini lõpetada? Kas peaks vabandama ristisõdade eest? Selle eest, kui kuningas Louis XIV väed hävitasid 17. sajandil Saksa linnasid? Napoleoni armee tegudest rääkimata? Kas ei oleks tulemuseks lihtsalt lõputu vabandamiste rida?
Samas, üleilmastumise ajastul, mis nõuab läbipaistvust ja põhineb vastastikusel sõltuvusel, võib patukahetsust pidada hea valitsemistava vahendiks. Riik, mis on kergitanud müütide ja ükskõiksuse vaipa, mille alla ta on pühkinud oma möödunud tegude negatiivsed aspektid, suudab paremini juhtida nii ennast kui elada koos teistega.
Jaapan pole kunagi õppinud suhtlema oma Aasia naabritega nii nagu Saksamaa pärast Teist maailmasõda õppis tegema koostööd oma tulevaste Euroopa partneritega. Osaliselt seetõttu, et Jaapani vabandused on olnud formaalsed ja poolikud, kui neid üldse on olnud.
Euroopa Liit eksisteerib (liidu praegused raskused ei puutu antud juhul asjasse), sest Saksamaa palus andestust. Ja Saksamaal on võimalik distantseerida ennast Iisraeli praegusest valitsusest sellepärast, et sakslased võtsid täie vastutuse oma mineviku eest viisil nagu paljud nende naabrid ei ole teinud.
Kahetsus pole nõrkuse tunnus
Andestuse palumine võimaldab hakata rääkima teisega ühetähenduslikult, see annab vabaduse tõe rääkimiseks. Tõsi on, et Prantsuse endine president Jacques Chirac kirjutas oma nime Prantsuse ajalukku sellega, et tunnistas Prantsusmaa vastutust kollaborantliku Vichy valitsuse kuritegude eest oma juudi kodanike vastu natside okupatsiooni ajal. Väljamõeldis „Vichy ei olnud Prantsusmaa“, mida populariseeris kindral Charles de Gaulle ja toetas François Mitterrand, sai lõpuks maha maetud.
Millal saab Prantsusmaa presidendi, kellel on piisavalt julgust paluda vabandust Alžeerialt ja harki´delt? Muidugi, Prantsuse kuriteod Alžeeria vabadussõja ajal ei küüni Natsi-Saksamaa kuritegudeni ei ulatuselt ega ka sisult. Võib väita, et koloniaalajastul tahtis Prantsusmaa teha mitte ainult ennast suureks, vaid ka alžeerlasi õnnelikuks. Aga „õnne“ defineerisid prantslased, küsimata alžeerlastelt nõu ja veelgi vähem nõusolekut.
Praegu on Prantsusmaa araabia kevade progressiivsete jõudude toetaja. Kas saab ta endale lubada kahepalgelise hoiaku säilitamist Alžeeria suhtes? Minevikust vaikimise tõttu maksab ta kõrget hinda oma kehva usutavuse näol.
Muidugi ei tohiks vabandamisest liiga palju loota. Praegune Alžeeria valitsus on üsna rahul sellega, et ta saab Prantsusmaale etteheiteid teha, ja ta võib sama joone juurde jääda sõltumata sellest, mida endine koloonialvõim teeb või ütleb.
Aga seda ei tohiks kasutada alibina mittemidagitegemiseks. Juulis 2012 tähistatakse Alžeeria Vabariigi 50. aastapäeva. See tähtpäev on kohe pärast Prantsuse presidendivalimisi, pakkudes Sarkozyle või tema ametijärglasele ideaalse sümboolse kahetsuse aktiks. Selline žest tugevdaks Prantsusmaad nii välispoliitiliselt kui ka parandaks alžeeria päritolu Prantsuse kodanike tundeid – paljud neist on kaksikidentiteet pannud pöörduma fundamentaalsesse islamisse.
Kahetsus ei ole nõrkuse tunnus. Vastupidi, see demonstreerib rahulikku ja südametunnistusel põhinevat tugevust. Ja on eelduseks heale ja reaalsusi arvestavale valitsemisele.
Dominique Moisi on raamatu „Emotsioonide geopoliitika“ autor
Copyright: Project Syndicate, 2011
Tõlkis Villu Zirnask
