Kuidagi ei saa nõustuda nendega, kes väidavad, et saabunud on meie ühiskonna kõlbeline kriis ja lähisuhete vallas oleme üleüldise apokalüpsise veerel.

Uuringud kõnelevad pigem, et meie noortel on järjest paremad teadmised seksuaalsusest ja seksuaaltervisest, ollakse sõbrad oma identiteediga ja kehaga, osatakse arutada soorolle, teatakse, kuidas ennast ja oma partnerit hoida, ning ollakse vähem müütidesse takerdunud kui noored 20–25 aastat tagasi. Uuringud on veel näidanud, et näiteks Soomega võrreldes kordame seksuaalkäitumises trende umbes 20-aastase intervalliga.

Tänaseks on Soome uurijad hinnanud, et aset on leidnud romantismi tagasitulek: järjest suurem hulk inimesi hindab kvaliteetset seksuaalsuhet ja pühendumust oma elukvaliteedi kõige olulisemaks osaks.

Kordame Soome seksuaalkäitumise trende 20-aastase intervalliga.
Eesti on ka rahvusvahelises kontekstis maa, kus on langetatud palju mõistlikke otsuseid, mida on teistele eeskujuks toodud. Meil on kättesaadavad heatasemelised teenused, sh noortele mõeldud nõustamiskeskuste võrgustik. Koolis on kohustuslikud seksuaalhariduse tunnid, rasestumisvastased vahendid on soodusravimite nimekirjas, hädaabipillid on arsti retseptita saadaval. Meeste homoseksuaalsus on aktsepteeritud ja tänaseks kehtib ka samasooliste kooselu reguleeriv seadus. Ka viljatusravi on inimestele kättesaadav ja abortide arv mitu korda vähenenud. Teismeliste rasedused on pigem erand kui reegel, lahti mõtestatakse lähisuhtevägivalda ja seda tingivaid tegureid.

Abortide seos vaesusega

Kõige olulisem on mõista noorte soovimatute raseduste põhjuseid ja nendega tegeleda. Iga laps, tema olud ja saatus on unikaalsed. Kui rasedaks jääb väga noor teismeline, tuleb selgeks teha, kes on selle noore inimese arengut ja võimalusi kahjustanud, ja aidata noorel leida uus tugisüsteem. Arenenud ühiskondades on teismeliste sünnitajate arv võrdeline vaesuse esinemisega, sama näeme ka Eestis. Eestis ja teistes arenenud maades korraldatud teadusuuringutest ning arstide igapäevapraktikast on teada, et mida erandlikumaks nähtuseks teismeliste soovimatu rasedus ühiskonnas muutub, seda rohkem on soovimatu rasedusega noorte seas neid, kelle kodused olud on keerulised, kes kannatavad hoolimatuse ja vägivalla all ning kellel vanemaid õieti pole või puudub nendega igasugune side.

1980-ndatel oli varane emakssaamine norm, täna kohtab teismelisi rasedaid üha vähem.

Maailmas on uuritud ka täiskasvanuid, kelle ema on sünnitades olnud verinoor – oodatavalt on inimesed oma pärinemisega rahul. Ainus, millega ei suudeta leppida, on isa puudumine.

Teismeliste rasedus on ühiskonnas valitsevatest väärtustest ja seksuaalideoloogiast kõnelev nähtus. Teismeliste raseduste esinemine on märk sellest, milline roll, võimalused ja toetus on noortel mingis ühiskonnas. Eestis on taustsüsteem viimase 25 aasta jooksul kardinaalselt muutunud. Varane emakssaamine oli 1980-ndatel norm, abortide suure hulga tingis vahendite nappus ja hariduse puudulikkus.

Tänane taust on teine. Teismelisi rasedaid kohtab järjest vähem ja iga rase noor vajab oma vajadustele sobivat eraldi lähenemist. Kindlasti on teismeliste seas neid noori, kellel emaks saamine ei ole problemaatiline. Alla 18-aastaste noorte seas, kes soovivad rasedust katkestada, on kümnendikul juba laps olemas ja pere loodud.

Peame leppima, et paraku pole lõplikku tõde olemas, on ainult hetke parim teadmine.

Inimsuhted ja lähisuhted on liiga keeruline valdkond, et selle kohta oleks võimalik seadusesse kirjutada üht või teist tüüpi nõustamist või allkirja nõuet.

Kui arst otsustab üksikisiku tasandil, milline on mingis olukorras parim lahendus, siis eeldame patsientidena, et ta teeb seda parima olemasoleva tõenduse valguses, on kursis viimaste teadusuuringute ja juhistega ning austab inimese põhiõigusi. Kodanikuna eeldan, et kui riik võtab vastu seaduse, mis mõjutab otse või kaude inimeste tervist, siis on need otsused sündinud arvestades parimat teadmist, millised on ühiskonna tasandil tervist ja tervisekäitumist mõjutavad tegurid, ning lähtuvad ka inimeste põhiõigustest.

Üllatavad müüdid

Seksuaaltervist puudutavates aruteludes on tüüpiline kasutada argumendina levinud müüte. Piinlikult sage on ka põhjuste ja tagajärgede segiajamine. Väga levinud on seisukoht, et kui mõnest nähtusest hakatakse lõpuks avameelselt rääkima, siis järelikult on nähtus ühiskonnas sagenenud. Paar näidet.

„Seksuaalvägivalla laine on lõpuks jõudnud ka Eestisse.”

Aasta emade ja isade avalik murekiri, et soolise identiteedi häirega inimeste ja autistide olemasolu peegeldab ühiskonda saabunud kõlbelist kriisi.

„Aborte on palju, sest naistearstid teevad neid.”

„Viljatuse probleem süveneb, sest abisaajate hulk on üks Euroopa suurimaid.” (Tegelikult on Eesti üks väheseid riike, kus rahastatakse viljatusravi ja kõik soovijad pääsevad teenusele ligi.)

Olen tipptasemel otsustajate käest ikka küsinud, millises vanuses nende arvates Eestis keskmiselt seksuaalelu alustatakse. Tüüpiline vastus on, et 13-aastasena. No ei ole nii! Kõikvõimalikud uuringud on näidanud, et keskmine vanus on nii poistel kui ka tüdrukutel sama (jälle kõnekas teave): 17,5 eluaastat. Viimase 25 aasta jooksul on seksuaalelu hakatud alustama umbes aasta võrra varem.

HIV-epideemia kõrgajal arvati ministeeriumides tõemeeli, et koolides pole kohustuslikku seksuaalharidust vaja. Oli reaalne oht, et tegevus lõpetatakse.

Terveteks loeme neid lähisuhteid, mis on vabatahtlikud ja igas mõttes võrdsete partnerite vahel. Eestis on nii naiste kui ka meeste seksuaaltervise ja -käitumise ning neid mõjutavate tegurite kohta piisavalt andmeid. Kogutud andmete ja avaldatud uuringute tulemustega mittearvestamine ei ole moraalne. Paljud rahvusvahelised organisatsioonid on defineerinud seksuaalsed õigused kui põhiõigused.

Eiki Nestor tunnistas hiljuti, et praegune seadusloome praak tuleneb vähesest mõjude analüüsist ja sellest, et osapooli pole kaasatud. Sellega saab ainult kahel käel nõustuda, aga mille alusel diskussioonipartnereid valitakse? Kas näiteks selle järgi, kel on raha valjemat häält teha? Kas kaasata peamiselt need jõud, kes teavad, mis on tõde, milline on tõeline „normaalne” naine, mees või perekond?

Iga teadusartikli kohustuslik osa on diskussioon, kus tuleb analüüsida ka uuringu puudusi. Peame leppima, et lõplikku tõde pole olemas, on ainult hetke parim teadmine. Positivism on (tervisele) sama ohtlik kui muu fundamentalism. Tõe monopol ohustab igat valdkonda.

Vägivald ja teadmatus

Politsei- ja piirivalveameti peadirektor Elmar Vaher on avaldanud, et mullu sai politsei lähisuhtevägivalla tõttu üle 9000 väljakutse. Tüüpiline vägivallatseja on keskealine töötu liiga palju alkoholi joov keskharidusega mees.

Kümmekond aastat tagasi intervjueerisime umbes 600 alla 18-aastast seksuaalselt aktiivset noort. Saime siis teada, et Eestis on soovimatu raseduse risk kaks korda suurem peredes, kus esineb vägivalda ja tarvitatakse alkoholi. Soovimatu raseduse oht on kaks korda suurem nende noorte seas, kes suhtuvad kooliskäimisesse negatiivselt, ja kolm korda suurem nende seas, kel on puudulikud teadmised oma seksuaaltervisest.

Politsei on koos sotsiaaltöötajatega kaardistanud, et Eestis on 14 000 riskiperet, kus kasvab 2000 alaealist last. Hiljutine Praxise uuring kinnitas, et suurimas vaesusriskis elavad üksikvanemaga pered. Riskeeriv seksuaalkäitumine, nagu ka muu tervist kahjustav käitumine, on kõige tihedamini seotud inimeste haridustaseme ja sotsiaalsete oludega. Väga noorte puhul on soovimatud rasedused seotud seksuaalvägivalla esinemisega, sageli pärineb kurjategija samast perekonnast.