Kuna neil ilmselt edasiviivaid mõtteid ega ideid ei jätku, siis valiti kahjuks hoopis teine tee – ühiskonna lõhestamise ja tüli tekitamise taktika. Kuna Vabadussamba konkursist on pea pool aastat möödas, siis praegusel hetkel oleks oodanud end professionaalideks pidavatelt inimestelt pigem kaasalöömist ja abi, mitte lammutavat kriitikat ja mõttetut lahmimist. Võidutöö väljakuulutamise järel oleme nii kunstnikelt kui arhitektidelt saanud lugeda nii eitavaid kui ka soosivaid arvamusi, seega tundub praegune lauslahmimine eriti kohatu.
Nii mitmedki professionaalid arvasid pärast võidutöö avalikustamist järgmist:
Signe Kivi: “/.../sammas sobiks kalmistule”; Leonhard Lapin: oli mures Toompea vaate pärast (kahju, et ta nn vabaduse kella kavandades ei mõelnud Kaarli kiriku vaatele); Eesti Arhitektide Liidu eestseisuse liige Hindrek Kesler: "/…/Esikoha töö oli kindlasti teistest parem. Temas on mingit võimsust. Vabadusrist sobib sümboliseerima Vabadussõda. Samuti ei tekita sellise suurusega kujund konkreetses asukohas vastuväiteid. Arvan, et vaatamata kõlanud kriitikale võiks see kavand siiski olla sobiv kompromisslahendus, mida aktsepteeriks enamik eesti rahvast."; Piret Lindpere Kultuuriministeeriumist: "Žürii otsusele ei heidaks midagi ette; keskmist ametkondlikku maitset võiksime kritiseerida juhul, kui tipptase eksisteeriks (tänapäeva eesti monumentaalkunsti tase ei anna põhjust optimismiks)".
Kahjuks jätab praegune meediakära mulje, et kõige valusamalt astuti nn "professionaalidele" varba peale sellega, et võidutöö osutus "tsunftiväliseks". Nii mainib Mart Kalm 4. märtsi artiklis, et auhinna sai taidlejate töö. Need taidlejad olid insenerid (Rainer Sternfeld ja Andri Laidre) ning arhitektid (Kadri Kiho ja Anto Savi). Küsiksin M. Kalmult, miks siis Eesti Kunstiakadeemia taidlusarhitekte koolitab? Veel küsiksin neilt kritiseerijailt, kes viitavad samba ajast-arust olemisele, kuidas kunstnike vanem põlvkond (kritiseerijad) on kasvatanud ajast-arust arusaamadega noori tegijaid?
Argumendid, millega hiljutisele pöördumisele allakirjutajad apelleerivad, on vägagi küsitavad.

Nende avaliku pöördumise esimeses punktis mainitakse, et rist ei pidavat euroopalikku linna sobima. Kahjuks puudub minu kui võhiku jaoks põhjendus, miks siis rist ikkagi Euroopasse ei sobi. Kas ristid tuleb kirikutelt ära koristada ainult meil või kogu Euroopast? Kas oleme juba teel islamiseerumisele või on ristivaenulikkus kaasa võetud sovjetiaegsest kooliharidusest?
Järgmiseks põhjenduseks on väide, et peaväljakul peab meie vabadus olema laiemalt kajastatud. (Muide, Peeter Kreitzberg on samba vastu, sest see peaks olema "selgem ja ühesema märgilise tähendusega"). Filosoofilisemalt. Lugupeetud "loomeinimesed", kas te seletaksite siis ka sellele osale eesti rahvast, kes teie hulka ei kuulu, milline on vabaduse filosoofiline kuju?
Kolmandas punktis juhivad "loomeinimesed" lihtsurelike tähelepanu sellele, et konkursi kavandamisel olla eiratud muinsuskaitse, kunsti- ja arhitektuurispetsialistide ning avalikkuse seisukohti. (Kahjuks olen lugenud, et konkursi tingimused koostaski Arhitektide Liit.) Just eelmises ühiskonnas peeti suurimaks patuks seda, et komisjoni esimees on piiskop, mistõttu pole tagatud maailmavaateline erapooletus. Sama võiks ju väita mistahes komisjoni esimehe kohta, sest kõigil m(n)eil peaks olema mingi maailmavaade ja juba üksnes selle olemasolu välistaks erapooletuse. Mis aga puutub ebaprofessionaalsusesse, siis kulla professionaalid, tahaks teilt küsida, kuidas said teie vaikival nõusolekul meie pealinna kerkida Viru keskus, praegu ehitatav ja Estonia teatrit varjav koloss jt ehitised.
Neljandas punktis olete te mures mitte ainult meie rahva, vaid ka kõikide teiste eksitamise päras risti kujutisega. Äkki olete unustanud, et selle teeneteristi kujundas kunagi Nikolai Triik. Tema vist ikka oli professionaal, või kuidas? Meie vabadusristi seostamine fašismiga kuulub küll juba solvavate liialduste hulka. Siis peaksime Eestis ära keelama ka USA ja Euroopa liidu lipud, sest neile on paigutatud viisnurgad – Ida-Euroopa rahvastele vägagi kurja ühiskondliku formatsiooni tunnusmärgid. Või peame omal maal jäämagi Albikära Antsudeks, kes kogu aeg peavad küsima nõu nii idast kui läänest?
Viiendas punktis ei ole te rahul kiirustamise pärast. No kuulge, kaua võib! Enne sõda kulus "loomeinimeste " sambakaklusele 20 aastat. Nüüd on varsti täis järgmised 20. Tõenäoliselt ei ole eestlastest loomeinimestel võimalikki omavahel kokkuleppele jõuda. Kui selle konkursi ka oleks mõni teie hulgast võitnud, oleksid ülejäänud tõenäoliselt rakendanud kogu oma loova energia selle mahategemiseks nagu teete seda praegu "tsunftiväliste" võitjate tööga.
Teie esitatud taotlused on kahjuks samaväärsed põhjendustega. Iga eestlase taskust vabadussambale kulutatav 100 krooni on teie meelest liig. Aga kas Harju tänava haljasala ostmine ja kordategemine (mis iseenesest oli mõistlikum kui varemetes südalinn) ei olnud liig? Vihjamine vabaduse laiemale tähendusele on kena, aga sisutühi. Missugune on vabaduse laiem või kitsam tähendus? Kas raiume kivvi oma põhiseaduse või hoopis ameeriklaste vabaduse deklaratsiooni? Miks arvate, et pärast seitset konkurssi kaheksas toob parema lahenduse? Kui te siiani ei ole paremat suutnud välja pakkuda, siis millest peaks (võiks) nüüd see inspiratsioonisädemeke sündima?
Kahjuks on ka meedia selle käraga kaasa läinud. Järjepanu kuuleme ja loeme samba vastastest. Meedias areneb lausa sambavastane aktsioon, pidevalt teatatakse, kui palju on vastastel allkirju, kes riigikogu liikmetest ja muidu tuntud inimestest on kampaaniaga liitunud jm. Kahetsusväärselt ei nimetata aga andmeid toetajate kohta ning kui palju on allkirju antud samba toetuseks ja tehtud selle püstitamiseks annetusi. Tõenäoliselt on samba pooldajad selle vastastest tunduvalt tagasihoidlikumad.
Sellegipoolest oleks kena, kui pärast kaklust jäädaks rusikatega vehkimisel mingitesse piiridesse. Tõnu Viik näiteks võrdleb Vabadussammast fallosega, nimetab sammast demoniseerivaks ja samba püstitamist liputamiseks. Mart Kalm aga mainib halvustavalt, et see sammas on pigem vendade Kaczynskite Poolale sobiv. Vabandage, Mart Kalm, aga tegemist ei ole katoliku ristiga ega ole meil kellelgi õigust halvustada poolakate valikuid oma riigi juhtideks. Lausa uskumatu oli aga lugeda Jaak Soansi avaldust ristist kui "natsimärgist". Kas lugupeetud skulptori sovjetliku sõnakasutuse põhjustas solvumine, et seda tööd talle isiklikult ei pakutud.
Arhitektide Liit aga koguni taunib samba toetuseks kogutavaid allkirju. Nende arvates seega vastu võib olla, aga poolt mitte? Mille põhjal otsustatakse, et samba poolt antud allkirjad on võltsitud ja vastu omad pole? Kas kardetakse, et lisaks antud pooltallkirjadele võib toetajate hulka arvata ka annetajad? Või häirib hoopis see, et samba toetajate hulgas on ka tunnustatud loomeinimesi, nende hulgas arhitekte, kunstnikke ja teisi.