Kai Zilmer: Vaktsiinist loobumine on vastutustundetu
Mida teie arvate vaktsiinivastastest lapsevanematest?
Lapsevanemat, kes tõenduspõhist meditsiini esindava arsti jutu hoolega ära kuulab ja siiski vaktsineerimisest keeldub, pean vastutustundetuks. Kui lapsevanem loeb valikuliselt ainult vaktsineerimisvastaste kirjutisi meedias või jututubades ja kuulab pigem „naabrinaise” jutte, siis saan küll aru, et hirm võib tekkida. Samas soovitan ikkagi suhtuda oma info allikatesse kriitiliselt ja usaldada rohkem aastatepikkuse kogemusega asjatundjate arvamust. Arstina, kes on ka vaktsiiniga välditavate haiguste raviga otseselt kokku puutunud ja näinud, kui raske on see võitlus lapsele ja perele, on mul keeruline mõista inimeste usaldamatust meedikute suhtes.
Ühe vaktsiinivastasuse tõusu põhjusena nimetatakse kahtlusi, et ravimifirmad on eelkõige oma kasumi, mitte laste heaolu peal väljas. Kui suur on teie hinnangul see huvide konflikt ja kui tõhusad on kontrollmehhanismid, et uued vaktsiinid oleksid ka ohutud?
Kontrollmehhanismid on väga ranged ja tõhusad ning mida aeg edasi, seda rangemaks need muutuvad. Tehakse mitmeetapilisi ja põhjalikke kliinilisi uuringuid, kus vaktsiini ohutus ja efektiivsus välja selgitatakse. Loomulikult on vaktsiinide tootmine äri nagu ka muu ravimitööstus. Kes tahab, võib siin huvide konflikti näha, kuid võib ju vastu küsida: kuidas need vaktsiinid ja ka ravimid siis peaksid valmima? Leian, et küllaltki lühinägelik on arvata, et tootjad sooviksid kasumi pärast riskida ebakvaliteetsete ravimitega ja inimeste tervisega. Ei saa unustada, et ka vaktsiinitootjatel endil on lapsed. Igati mõistetav on inimeste suurem ootus vaktsiinide suhtes, kuna tegemist on üldjuhul ikkagi tervetele inimestele, eelkõige lastele mõeldud ravimitega, kuid umbusuga meditsiinisüsteemi ja meedikute vastu võib paraku langetada valesid otsuseid.
Kas vastab tõele, et vaktsiinid, mille riik maksab kinni, on pigem odavamad ja kehvemad?
Ühe haigusevastase vaktsiini puhul on tavaliselt valida kahe-kolme tootja vahel, kuid see on haiguseti pisut erinev. Ei ole õige, et need vaktsiinid, mille maksab kinni riik, oleksid kehvemad. Odavamad on osa nendest tõesti, kuid eelkõige sellepärast, et nende tootmine on kestnud aastakümneid ja seega ka hinnatase on aegade jooksul langenud. Kõik riiklikud vaktsiinid on sama kvaliteetsed kui need vaktsiinid, mille soetamist riik praegu ei finantseeri.
Millal oli Eestis viimane suur nende haiguste puhang, mille vastu lapsi vaktsineeritakse?
1990. aastate algul endisest Nõukogude Liidust alguse saanud ja ka Eestit puudutanud difteeria, mille põhjuseks oli puudulik vaktsineerimine. Hemofiilusmeningiit põhjustas Eestis veel 2000. aastate algul laste surma ja invaliidistumist. Tänu vaktsineerimisele on see haigus meil praktiliselt kadunud.
Oletame, et homsest lõpetatakse Eestis igasugune laste vaktsineerimine. Millised epideemiad meid selle sammu tagajärjel tabaksid?
Ükskõik millisest vaktsiinist põhjuseta loobumine on vastutustundetu. Aeg, mis kuluks vaktsineerimiste lõpetamisel haiguspuhangute tekkeni, on erinev. Mõne haiguse puhul polegi pikka aega vaja oodata, teiste puhul ei pruugi kohe midagi juhtuda, kuna tänu vaktsineerimisele on immuunsete inimeste arv piisavalt suur haiguspuhangu ärahoidmiseks (seda nimetatakse kommuuni- või karjaimmuunsuseks).
Nakkushaiguste tekitajad on aga vahel üsna osavad leidmaks ka üksikuid kaitseta isikuid. Ajapikku, kui haigusjuhtude arv suureneb teatud piirini, vallanduvad haiguspuhangud. Selliseks näiteks võib tuua 1970. aastate lõpul läkaköhavastase vaktsineerimise lõpetamise tagajärjel Rootsis ja mõnedes teistes riikides taaspuhkenud läkaköha puhangud, mis olid tõsiste tagajärgedega.