Kaia Iva teel presidendi juurde Foto: Andres Putting

Esimene aspekt ehk suhtumine naispoliitikutesse on viimase nelja aastaga muutunud paremaks. 62 protsenti naistest arvab, et riigikogu liikmete hulgas peaks olema rohkem naisi. Neli aastat tagasi arvas nii vaid 49 protsenti naistest.

Meeste väärtushinnangutes pole nihet suurema võrdsuse poole aga toimunud. Endiselt vaid 35 protsenti meestest tahaks näha parlamendis rohkem naissaadikuid.

Teine aspekt sõltub erakondadest. On näha, et lisaks juba tegutsevatele naispoliitikutele on leidunud ka uusi naisi, kes on valmis tipptasemel panustama. Küsimus on nüüd vaid selles, millisele positsioonile valimisnimekirjas naiskandidaat paigutatakse.

Umbes kolmveerand riigikogu kohtadest jaotatakse ringkondades ja seal sõltub valituks osutumine vaid valijate häälte arvust. Pärast häälte saamist reastatakse erakonna kandidaadid ringkonna nimekirja piires ümber häälte arvu järgi ja riigikokku saavad rohkem hääli saanud isikud. Näiteks Malle võib olla ringkonna nimekirjas ka viimane, aga kui ta saab kõige rohkem hääli, siis just temast saab riigikogu liige. Kalle, kes oli nimekirjas esimene jääb aga välja.

Koht nimekirjas annab emotsionaalse signaali valijale, sest tundub ju ikka, et eespool on tähtsamad kandidaadid. Samuti saab nimekirja tipuosa tavaliselt rohkem meediatähelepanu.

Hoopis tähtsamad on erakondade koostatud üldnimekirjade järjestused. Osa riigikogu kohti jääb ringkondades jagamata, sest need lihtsalt ei jagu täpselt ning poolikut mandaati kellelegi anda ei saa. Need „poolikud kohad" summeeritakse ja jagatakse välja kandidaatide üldnimekirjade alusel ning seal häälte järgi ümberreastumist ei toimu.

Viimastel valimistel jäi 101-st mandaadist ringkondades jagamata 19 kohta. Need jagati erakondade poolt enne valimisi paika pandud nimekirja järgi.On tähelepanuväärne, et üldnimekirjas heal kohal olemine andis mandaadi vaid kahele naisele, kuid lausa 17  mehele. See näitab, et erakonnad oma nimekirja abil aitasid riigikogu liikmeks saada just meestel. Naine sai oma mandaadi aga pigem ringkonnas tänu tublilt kogutud häältele.

See sundis analüüsima erakondade nimekirjade järjestusi eelmistel riigikogu valimistel. Üldnimekirjas oli naiskandidaate esimese 10 hulgas Keskerakonnal 5, IRLil, Reformierakonnal ja Sotsiaaldemokraatidel igaühel vaid 1.

Kõrvutasin naiste asetust algsetes valimisnimekirjades ja valijatelt saadud häälte järgi ümberreastumisel tekkinud nimekirjades. Selgus, et 31% naiskandidaatidest sai valijatelt hääletustulemusena sama asetuse, mis oli neil erakonna koostatud nimekirjas.

24% naiskandidaatidest sai valijalt erakonna asetusest nõrgema tulemuse, kuid pea kaks korda sagedamini ehk 45% juhtudel tõstis valija naise paremale positsioonile, kui oli naiskandidaadi koht erakonna koostatud nimekirjas!

Seega ei pea paika väide, et riigikogus on vähe naisi, sest Eesti valija nii soovib. Valija nõudlus naispoliitikute järgi oli ka neli aastat tagasi suurem, kui erakondade valmisolek nõudlusele reageerida.

Kolmas aspekt riigikokku naissaadikute valimise puhul on aga mitmekesisus. Uuringud on näidanud, et naiste osalemine poliitikas toob kaasa uusi vaateid, käsitlusviise, värskendab poliitilist kultuuri ja muudab prioriteete. Teisisõnu kajastuvad poliitikas paremini kõikide valijate huvid.

Naised on samavõrra, kui mitte rohkemgi, haritud kui mehed. Naistel on teadmised ja kogemused senistest rollidest ja valdkondadest, kust mehed on kaugemal olnud. Mõlemat on kasulik riigi arengu huvides ära kasutada. Kui naised peavad tõkkeid oma poliitilise karjääri teel ületamatuteks ja mitteobjektiivseteks, siis tõenäoliselt võivad nad tõmbuda kõrvale, loobuda oma aktiivsetest hoiakutest. "Ajude väljavool" poliitikast on riigile kahjulik.

Valijal tasub meeles pidada, et naised pole meestest halvemad ega paremad. Naised on teistsugused - erinevate kogemuste ja eelistustega. Elu Eesti riigis läheb paremaks, kui otsuste tegemisel võetakse arvesse mõlema sugupoole arvamus.