Kõigil neil inimestel on oma taust, poliitilised suunised ja kogemused – ühed soovivad vedada, teised pidurdavad. Aga nad kõik soovivad omal moel ja oma arusaamist mööda väljuda võitjatena 2015. aasta septembris, kui on aeg kokku leppida ühised universaalsed arengueesmärgid. See on ÜRO oma täies mänguilus.

Kuigi ÜRO töögruppides töö ja diskussioonid hoogsalt käivad ning pingelisemad arutelud seisavad järgmisel kahel aastal ees, siis näib praegu tekkivat üha laialdasem konsensus, et 2000. aastal pigem patroneerival moel ja mittekaasavalt kokku lepitud küllaltki kitsad aastatuhande arengueesmärgid peavad jätkuma ka peale 2015. aastat. Vaesuse vähendamine jääb peamiseks eesmärgiks, aga sellele on soov ja vajadus läheneda oluliselt laiapõhjalisemalt.

Juurde veel üks kujutluspilt just iseseisvuse saanud Lõuna-Sudaanist, kus valitsus peab peale aastakümneid kestnud sõjalist konflikti üles ehitama riigi. Elanikud on konfliktist traumeeritud, valitsusel pole eelarvet ega administratiivset võimu ning ta ei suuda pakkuda kasvõi minimaalseid teenuseid, nagu julgeolek, arstiabi, haridus. Toimib laialdane korruptsioon. Riigile peaks õnne toovaks hõbelusikaks olema naftaväljadest terendav jõukus, mis tagaks hea elu ka valitsejatele. 

Aga erinevatel põhjustel see jõukus veel „ei tööta“. Inimesed elavad kõrbestunud aladel, kus puuduvad niisutussüsteemid ja kiviklibu vahel kraabivad põllusaaki küürus naised, lapsed selga seotud, sest igapäevase toidu lauale toomine on peamiselt nende õlul, kuid oma maad neil pole. Või elatakse pealinna slummis, kus puudub nii kanalisatsioon kui joogivesi ja inimesed proovivad elatist teenida, müües ükskõik mida. Kogu riigis on kõva katte all vaid mõni kilomeeter teed ning enamikus asulates puudub elekter. Riigis on ÜRO poolt saadetud eriesindaja ning see, mis toimub, toimub tänu doonorite ja ÜRO allorganisatsioonide abile ja tööle – või tänu Hiina investeeringutele. Konflikt Sudaaniga eskaleerus uuesti. Ei ole rahu, ei ole arengut, ja vastupidi: ei ole arengut, on pinnas konfliktiks.

Kui tervist saab kirjeldada läbi haiguse, siis Lõuna-Sudaan on hea näide, kus on eriti kõnekalt nähtavad kõik haiguse sümptomid, millega maadlevad moel või teisel ka liiga paljud teised riigid ning mille vastu otsitakse ÜRO laudade taga toimivaid lahendusi. Üheks lahenduseks on ühised eesmärgid, mis aitavad fokuseerida tegevusi ja mobiliseerida vahendeid.

(...)

Kaili Terras on Eesti välisministeeriumi ametnik, kelle vastutusalaks on humanitaarabi ja arengukoostööga seonduvad küsimused.

Artikkel on katkend värskes Diplomaatias ilmunud loost.



ÜRO aastatuhande arengueesmärgid aastaks 2015

1. Likvideerida täielik vaesus ja nälg.
2. Saavutada üleilmselt alghariduse kättesaadavus.
3. Edendada sugupoolte võrdõiguslikkust ja luua naistele enam eneseteostusvõimalusi.
4. Vähendada laste suremust.
5. Parandada emade tervislikku olukorda..
6. Võidelda HIV/AIDS-i, malaaria jt haigustega.
7. Tagada loodussäästlikum keskkond.
8. Luua ülemaailmne partnerlusvõrk arengu edendamiseks.
Allikas: Välisministeerium


Sisututvustus, Diplomaatia nr. 123, november 2013

2013. aasta novembri Diplomaatia keskendub ÜROga seotud temaatikale ning novembri lõpus Vilniuses toimuva Euroopa Liidu Idapartnerluse-alase tippkohtumise taustade avamisele.
15.-16. novembril külastas Eestit ametliku visiidi käigus ÜRO peasekretär Ban Ki-moon. Maailmaorganisatsiooni peasekretäri esimese Eesti-külastuse käigus andis Ban Ki-moon Diplomaatiale intervjuu, kõneledes ÜRO ja selle peasekretäri rollist globaliseeruvas keskkonnas, aga ka Süüria kodusõjast ning tuumarelvade levikust.

Eesti diplomaat Kaili Terras võtab oma vaatluse alla ÜRO aastatuhande eesmärgid (millennium goals). „Näib tekkivat konsensus, et 2000. aastal kokku lepitud küllaltki kitsad aastatuhande arengueesmärgid peavad jätkuma ka peale 2015. aastat,“ kirjutab Terras. „Vaesuse vähendamine jääb peamiseks eesmärgiks, aga sellele on soov ja vajadus läheneda oluliselt laiapõhjalisemalt.“

Doktorant Märt Trasberg vaatleb Haiti ülesehitustöö näitel arenguabiga kasutamise efektiivsust, Eesti suursaadik ÜRO juures Margus Kolga aga kirjeldab ÜRO kriisihalduse ja rahuvalvega seonduvat. 

RKK teadur Emmet Tuohy kutsub oma artiklis üles loobuma EL-i Idapartnerluse puhul nn väärtuspõhisest lähenemisest ning keskenduma pigem praktilisele koostööle. „Kuidas me ka ELi ideid ei imetleks, ei ole neil üleilmses võitluses mõju pärast kunagi niisugust mõju, nagu nende propageerijad loodavad,“ nendib ta. 

European Union Institute for Security Studies vanemanalüütik Nicu Popescu osundab oma kirjutises: „Nii võib lõpuks tärgata nõndanimetatud kahekihiline idapartnerlus, milles osalevad nii riigid, mis pooldavad tugevaid suhteid ELiga (Ukraina, Moldova ja Gruusia), kui ka riigid, mis selleks valmis ei ole.“

Marge Mardisalu-Kahar, Director of Estonian Center of Eastern Partnership, tähendab, et Idapartnerluspoliitikat ei peaks vaatlema kui eesmärki iseeneses. „Pigem on tegemist vahendiga nende riikide lähemale toomiseks euroliidule.“