Kaire Uusen: 2017. aasta pilguga vaadates kujutavad ahistamist isegi mitme Eesti filmi stseenid, mis vanasti tundusid naljakad või värvikad

Väga raske on uskuda, et ahistamist on tänapäeval rohkem. Pigem on inimesed julgemad, elu meie ümber muutunud ja paljusid asju vaadatakse uue nurga alt. Siiski tuleb tunnistada, et ahistamisteadete sagenemine on ühtaegu nii hea kui ka halb.

Hea on see, et üha rohkem inimesi julgeb ülekohtule vastu astuda (eesti naine julgeb vist esimest korda üle sajandite öelda, et teda ahistatakse). Maailmas on palju ülbeid tegelasi, kes peavad ahistamist võimu juurde kuuluvaks hüveks või ei saa aru, et teevad teistele liiga. Nende arust on selline käitumine normaalne.

Halb on see, et tänapäeva maailmas tähendab ahistamine igaühele erinevat asja. See annab võimaluse näha ahistamist ka seal, kus seda pole. Isegi üks öeldud sõna võib kellegi jaoks olla ahistamine. Peale selle võib pidev ahistamistest rääkimine anda õnnetutele või kättemaksuhimulistele ideid, kuidas teiste üle võimu saavutada. Võimalus süüdistada kedagi ahistamises (või milles tahes) võib olla ka hea viis raha teenida või teisele auku kaevata.

Üleilmastumine väsitab

Põhjusi, miks maailm on järsku ärganud või miks tajutakse ahistamist teisiti kui varem, on mitu. Üks põhjus on kindlasti globaliseerumine, mis on toonud maailma kõige kaugemad nurgad meile koju kätte. Meie naabriteks pole enam ainult naabrid, vaid piltlikult öeldes kogu maailm. Koos elavad ja tegutsevad ida ja lääs, põhi ja lõuna, vasak- ja parempoolsed, usklikud ja uskmatud, mehed ja naised, haiged ja terved, temperamentsed ja tuimad. Naiste ja meeste roll on muutunud ja elu möödub tohutus infotulvas, mis väsitab, ärritab ja paneb vastu võitlema või süüdlasi otsima.

Inimesed elavad pealtnäha üha sarnasemat elu, aga samal ajal on neil erinev taust, nad saavad asjadest erinevalt aru, kuulavad ja usuvad erinevaid asju, räägivad eri keeli, jälgivad erinevaid uudiseid. Elustiil ja materiaalne pool on sama, aga pole ühtseid väärtushinnanguid, nalju ega huvisid, siiraid sõpru ega tõsiseid vaenlasi. Ühe nali paneb teise õlgu kehitama, ajab kolmanda vihale ja neljanda nutma. Kõike, mis ei sobi või on vastukarva, on nüüd lihtne nimetada ahistamiseks. Tundub, et nii ahistamine kui ka ahistamises süüdistamine annab omamoodi võimaluse pidada väikest sõda, kui puudub muu võimalus ennast maksma panna või tähelepanu saada.