Illustratsioon: Shutterstock / EPL

Kui Joosep Toots küsis Paunverest lahkuvalt apteekrilt, kas ta tuleb oma asjadele hiljem järele, vaatas vana apteeker hämmeldunult Tootsile otsa. Kumma ta peaks maha jätma, kas jalutuskepi või tubakapaki, et sellele hiljem järele tulla?

Apteekril polnud rohkem isiklikke asju ja see üllatas nii Tootsi kui ka lugejat – kuidas nii? Asjade omamine on alati näidanud inimese staatust, rahakoti paksust ja soovi elujärge parandada.

Ütlen ausalt, et kardan tulevikku, sest see kujuneb paljudele elusolenditele päris koledaks. Osa maailma jaoks on see kole juba käes – seal, kus ressursid on otsakorral, elamine on muutunud võimatuks, kus orjatöö ja looduse hävitamine on uus normaalsus. Maakeral pole enam kohta, kus poleks plastisaastet – see ei väljendu ainult kaldale uhutud plastpudeliväljades, vaid ka plasti mikroosakestes, mida me iga päev isegi keset rohelust sisse hingame. Inimkonna kiire paljunemine ja hullunud tarbimine kasvatab probleemide rägastikku.

Avalehele
187 Kommentaari