Kaire Uusen: miks ajab lause „me pole kunagi veel nii hästi elanud” paljudel harja punaseks?

Kulutame oma väärtuslikku aega valedele võitlustele ja tühistele teemadele, võtame endalt vabatahtlikult elurõõmu ja tegutsemisjulguse.

Kes oleks aastaid tagasi uskunud, et kui tahta Eesti inimest 2019. aastal vihastada või viimse piirini viia, öelge: „Eestlane pole kunagi veel elanud nii hästi kui praegu.” See mõjub kui Švejki Žovtantsõs esitatud lihtne küsimus: kus asub 91. rügemendi 11. marsikompanii? Võidakse tahta vastu hambaid anda.

Suvel paistab meie meedias silma ääretu negatiivsus ja kurtmine. Aga ka tõsised teemad, mis paraku tekitavad üksnes lootusetust: lähenev kliimakatastroof, roolijoodikud, tagakiusatud noored, raskelt haiged, peredraamad, hullud poliitikud jne. Kui lisada rängad liiklusõnnetused, jultunud ettevõtjad, riigi rahapuudus, pensionäride trööstitu tulevik, kihutajad, kaklejad, müratekitajad, metsahävitajad, loodusereostajad, mürgimaasikad, prügitekitajad, pummeldajad, tuuritajad, muruniitjad, naistepeksjad ja meestekiusajad, looma- ja linnutapjad, hundid koduuksel, maod vees ja karud linnas, siis ei tahagi midagi kuulda-näha. Ja kui lisada mõttetud nääklused, tühised fotojäädvustused (filminäitlejad urineerimas), koledad välisuudised, mis peatselt siinset elu mõjutavad, siis kaob usk homsesse ja tekib tahtmine osta poest jupp nööri, nagu Joosep Toots oma pulma eelõhtul. Haavale raputab soola uuring, mille järgi soomlased on maailma kõige õnnelikumad, eestlased aga pigem püsivalt õnnetud. Paradiisi ja põrgu vahet on 80 kilomeetrit.