Puudused olid mastaapsed nii isikkoosseisus, varustuses kui varudes, sealhulgas oli laskemoonaga varustatus jõudnud mitmete oluliste laskemoonaliikide lõikes sisuliselt nulli. Põhjus oli lihtne – arendada võetud struktuur oli Eestile mitmekordselt üle jõu käiv.

2012. aastal tehti põhimõtteline valik mitte jätkata õõnsa väega ja luua reaalne kaitsevõime. See tähendab – paberil küll väiksem, kuid erinevalt varasemast ka päriselt eksisteeriv vägi.

Sõjaliste võimete arendamine on aeganõudev protsess. Seepärast peavad arenguplaanid olema realistlikud ja pikaajalised.

Praeguseks on kasvanud tegevväelaste arv ja õppekogunemiste maht. Võimalikuks on saanud suurõppused SIIL ja välkõppused OKAS. See on olnud võimalik vaid seetõttu, et keskendutud on jõukohase struktuuri täielikule varustamisele, mehitamisele.

Püsivalt suurema kaitse-eelarve puhul oleks võimalik arendada ka suuremat sõjaväge, kuid sellegipoolest jääme sõltuma kollektiivkaitse toimivusest.

Ka kollektiivkaitse osas on Eesti keskendunud reaalsele kaitsevõimele. Parimaks näiteks on liitlaste kohalolek, mis 2012. aastal oli vaid eesmärk, täna aga reaalsus.


Laaneots tunnustas Kunnase artiklit

Selle nädala teisipäeval kirjutas reservkolonelleitnant Leo Kunnas Eesti Päevalehes, et kaitsevägede ülemjuhataja kindral Riho Terras pärandab oma järeltulijale kuristiku. See lahutab armeed, mis meil on, armeest, mida läheb vaja sõjaks Venemaaga.

Neljapäeval kirjutas erukindral, reformierakondlasest riigikogu liige Ants Laaneots Eesti Päevalehe ja Delfi ühises arvamusveebis, et Leo Kunnase kirja pandu vastab tõele ja et kaitseministeerium on järjekindlalt ignoreerinud teaduspõhist lähenemist riigikaitse planeerimisel ja üles ehitamisel.

Kunnase artikkel on osa Eesti vabariigi 100. sünniaastapäevale pühendatud sarjast Tuleviku Eesti, kus päritakse raskeid küsimusi ja pakutakse julgeid vastuseid, millest tõltub Eesti edu ja püsimajäämine järgmisel sajal aastal.