Kalle Klandorf: kes sai Krossi ülehüppamisest kasu?
Teade Eerik-Niiles Krossi Reformierakonda minekust tuli kui välk keset sügisest taevast. Kui paljud inimesed selle peale pelgalt õlgu kehitasid ja Krossi poliitjooksikute nimekirja lahterdasid, siis IRL-i valjate jaoks oli see kindlasti tugev löök, mis nii lihtsasti meelest ei lähe. See, et ühe erakonna aseesimees läheb päevapealt teise erakonda, Eesti poliitikas ei mäletagi. Ega ka lähimineviku Euroopa poliitikast.
Kuidas siis ikka sai tulihingelisest isamaalasest ja konservatiivist reformierakondlasest ultraliberaal? Enesest mõistetavalt on avalikkuses leidnud käsitlemist mitmed huvitavad teooriad, mis püüavad anda Krossi pagemisele loogilist selgitust. Aga tõenäoliselt teab põhjust vaid Kross ise ning ilmselt paar-kolm inimest veel. Võib olla saame tõe teada alles aastate pärast mõne meediakanali liftist “leitud” materjalidest.
Krossi lahkumine IRL-ist oli loomulikult kasulik Reformierakonnale, kahjulik IRL-ile ning saadavate häälte mõttes pigem kahjulik ka Krossile endale. Kusjuures, Krossi jaoks võib alles kahju eskaleeruma hakata. Viimased kaks päeva on selle osas andnud ka kaks tugevat signaali.
Esiteks, Krossi esinemine neljapäeva õhtuses TV3 jutusaates “Kolmeraudne”. Valijatele plakatitelt klaasistunud pilguga vastu vaatavast luurajast oli saanud Mihkel Rauaga vesteldes närviline ja ebakindel Eerik. Raske on uskuda, et Mihkel Raua isik Krossi endast seevõrd välja viis, seega tuleb põhjuseid otsida mujalt. Ebakindel Eerik ei suutnud teemades sisuliselt argumenteerida ning ainus väide, mis kogu intervjuust meelde jäi, oli see, et Keskerakonnal ei tohi lasta segamatult õitseda. Küllaltki nõrk argument, millega parlamendivalimistele vastu minna… Ebakindla Eeriku ebakindlus paistis koguni nii tugevalt silma, et Delfis ilmus sellest eraldi uudislugu.
Üle 200 kommentaari, mis päevaga sellele uudisloole kogunesid, räägivad enda eest. Krossi ebakindlus kogu intervjuu jooksul ning suutmatus (või tahtmatus?) üheski teemas midagi sisulist vastata andsid tema toetajatele paratamatult negatiivse signaali. Eriti targalt ei kõlanud ka jutt sellest, kuidas Siim Kallast kompromiteeriv materjal küll Krossi käes oli, kuid tema käest meediasse ei jõudnud, kuid anti kellegi kätte, kuid seda öelda ei saa, kelle kätte. Ei kõla just hästi vastse reformierakondlase ning parlamendivalimiste kandidaadi suust.
Teine, millele soovitan tähelepanu pöörata, on kirjanik Olev Remsu arvamuslugu 7. novembri Postimehes. Remsu ütleb ausalt välja selle, mida paljud mõtlevad —seesuguse käitumisega jäi Krossist mulje kui kellegi mängukannist, “mitte pupsik-ettur, vaid siiski vigur, ent mitte ka mitte kahur, kõigest üksnes kargleja ratsu” ütleb Remsu, ja tal on pagana õigus! Veelgi tähtsam on aga edasine idee, kus Remsu ütleb, et kui ühest parteist teise kargaval poliitikul pole võlga oma elektoraadi ees, siis õigustab see osade inimeste kohusetunde kadumist isamaa ees. Jällegi — pagana õigus!
Selgeks kasusaajaks kogu selles kummalises loos on Reformierakond. Esiteks toob IRLi nõrgestamine teoreetiliselt hääli juurde kogu Reformierakonnale. Teiseks on Keit Pentus-Rosimannusel kadunud tugev konkurent Tallinna Kesklinna, Pirita ja Lasnamäe valimisringkonnas — niisiis saab Pentus teha parema tulemuse kui Kross teda segamas pole ja ei satu pärast valimisi parteisisese kriitika alla. Kolmandaks tugevdatakse Krossiga oma Mustamäe-Nõmme valimisringkonda, kus Paetil on oht pärast Euroopa Parlamenti suundumist oht koguda loodetust vähem hääli.
Krossi isiklik kasu seisneb tõenäoliselt puhtpragmaatilises vajaduses olla siseministriga ühes erakonnas. Mäletame ju 2013. aasta kohalikke valimisi, kus Interpoli tagaotsitavate nimekirja kantud Krossi väga jõuliselt toonane siseminister Ken-Marti Vaher kaitses. Niisiis on Krossil tark seljatagust kindlustada. Juba mõnda aega räägitakse poliitringkondades, et Krossi äridel, ei luure-, kütuse- ega mõisaäridel, ei lähe kõige paremini. Aga Rain Rosimannusega ühes erakonnas olles pidavat Krossil olema lootus ka äride edenemiseks.
Kogu sellesse hästi viimistletud plaani Krossi “üle võtmiseks” lipsas sisse aga siiski üks piinlik viga. Nimelt pidid Reformierakonna sisevalimised Riigikogu valimisnimekirja kandidaatidele lõppema 27. oktoobril. Kross viivitas aga IRList lahkumisega ning tegi seda alles 31. oktoobril. Kui ETV poliitikasaates “Foorum” see jutuks tuli, oleks Reformierakonda esindanud Arto Aas justkui herilaselt nõelata saanud. Päev hiljem andis Reformierakond teada, et sisevalimiste tähtaega pikendati nädala võrra, nimelt kandidaatide vähesuse tõttu. Tundub, et need kaks puuduolevat kandidaati kandsid nime Kross ja Alender. Paralleeli Reformierakonna eelmiste sisevalimiste, nn Ojulandi skandaaliga, saab aga kahtlemata tõmmata.
