Kukk kanakarja keskel Foto: Sven Arbet

Jahmerdamine Urmas Reinsalu ümber tõendas jälle, et on asjatu oodata poliitikutelt siirust või põhimõttekindlust. Segadus sai mäletatavasti alguse 104 allkirjaga kirjast. Me võime selle kirjaga nõustuda või mitte, aga pole mingit kahtlust, et inimesed, kes tekstile alla kirjutasid, tõesti just nii ka mõtlesid ja väljendasid oma siiraid veendumusi. Sama võib öelda mitme selle kirja mõjul sündinud vastulause kohta: inimesed ütlesid, mida nad mõtlesid.

Asi muutus silmakirjalikuks ja võltsiks sellest hetkest, kui diskussiooni sekkus Urmas Reinsalu. Tõsi, esialgu võis tema emotsionaalset purtsatust isegi ehedaks pidada ja ehedad olid kahtlemata ka esimesed vastureaktsioonid, milles leiti, et nii rumalalt väljenduv inimene ei tohiks ministriametit pidada. Selle peale haistsid teised poliitikud verd ja tsirkus algas.

Asi muutus silmakirjalikuks ja võltsiks sellest hetkest, kui diskussiooni sekkus Urmas Reinsalu. Vaest meest oli valesti mõistetud!

Kõigepealt selgus, et Urmas Reinsalu ei mõelnud tegelikult sugugi seda, mida ta oli mõni tund tagasi vabatahtlikult kirjutanud. Vaest meest oli valesti mõistetud! (Meenutame võrdluseks, et ükski 104 kirjale allakirjutanu ei hakanud kriitikat kogedes oma sõnu sööma ega mingeid vabandusi otsima.) Küll aga tegi seda Reinsalu. Need abitud katsed oma nahka päästa ei mõjunud loomulikult karvavõrdki opositsioonisaadikutele, kelle jaoks polnud sellel, mida Reinsalu päriselt mõtles, mingit tähtsust. Oluline oli ainult, et sai raginal valitsuse kallale minna. Olen täiesti kindel, et nii mõnigi reformierakondlane jagas 100% Urmas Reinsalu seisukohti – aga mis sellest, tagantjärele tähtsat nägu teha ja eetikast rääkida võis ju ikkagi. Olen harva meie peapiiskopiga ühel arvamusel, aga sedapuhku peab nõustuma, et näha Jürgen Ligit korrektse keelekasutuse eestvõitlejana Reinsalule moraali lugemas oli pehmelt öeldes pentsik. Rääkimata EKRE liikmetest, kelle suust kuuleb päevast päeva märksa jubedamaid asju. Tõsi, Reinsalu pelgalt „kanakarja” väljendi kasutamise eest umbusaldada tundus neile endalegi veider, sestap leiutati juurde teisigi põhjuseid. Kokkuvõttes kujunes lihtsast ja selgest, ühemõttelist ja ausat seisukohavõttu eeldavast hääletusest mingi libe susservusser, kus tõenäoliselt väga vähesed riigikogu liikmed hääletasid oma südametunnistuse järgi. Ei ole ju näiteks mõeldav, et kõik IRL-i, SDE-sse ja Keskerakonda kuuluvad naised lepivad rahumeeli „kanakarja” väljendiga, aga Reformierakonna leedidele on see täiesti vastuvõetamatu. Ei, ikka parteidistsipliin on see, mis elusad inimesed mutrikesteks muudab.

Nii on kõigega. Mulle ei meeldi nii mõnigi valitsuse otsus, aga ma ei viitsi kuulata ka opositsiooni kriitikat, sest pole kindel, et see on siiras. Ma tõesti ei tea, mida need inimesed seal Toompeal tegelikult mõtlevad, ma ei tea, millised on nende tõelised veendumused. Hääletatakse nii, nagu on parajasti kasulik. Räägitakse seda, millest tõotab tõusta tulu. Ja kui tulu ei tõuse, siis võetakse kiiresti oma sõnad tagasi. Vabandust, vabandust! Kohe keeran ennast pahupidi! Hoplaa, korras! Kas ma nüüd meeldin teile rohkem?