Kari Käsper

Seadus bussisõitjate segregatsiooni kohta võeti USA Montgomery linnas vastu juba 1900. aastal. See, et Rosa Parks oma koha loovutamata jätmise pärast pool sajandit hiljem, 1955. aasta 1. detsembril arreteeriti, oli paljude linna elanike jaoks ainuõige otsus. See oli ajastu normaalsus. „Miks nad solvusid?” võis nii mõnigi kaasaegne imestada, kui Rosa Parksist seepeale rassismivastase võitluse ikoon tehti.

Ka Eesti avalikus debatis annab viimasel ajal üha tugevamini tooni mõiste „solvumiskultuur”. Nagu mina aru saan, on selle mõttekäigu sisu lühidalt selles, et erinevad justkui näiliselt rõhutud vähemusgrupid kasutavad ebamõistlikult ja ebaproportsionaalselt olukorda ära, et endale privileege välja nõuda, sõnavabadust piirata ning enamusele oma tahet peale suruda. Paljude jaoks seletab „solvumiskultuur” ühiskondlikke nähtusi nagu Jürgen Ligi tagasiastumine rahandusministri kohalt või #gamergate. „Solvumiskultuuri” eesrindlikumaid viljelejaid nimetatakse „Twitteri-avangardiks”, kes keelavat oma kriitikaga normaalsel inimesel üldse arvamust avaldada. Tegelikult olevat sooline palgalõhe ülepaisutatud, feministid aga inimvihkajad ja homod ärgu pidagu paraade.

« Avalehele 0 Kommentaari