KARIT KAASIK: Mida peaks teadma enne ülikooli astumist
Mäletan, et see oli hetk, mil tundus, et esmane ning elementaarne kohustus – keskkool lõpetada – on täidetud ning nüüd võib ise otsustada, mida eluga edasi teha. Suvi, mil tõesti tundus, et kõik on võimalik. Nagu paljud minuvanused, otsustasin siis maailmas õnne otsimise asemel hoopis ülikooli astuda. Siiski peab tunnistama, et Eesti parim ülikool ning õdusaim provints oli midagi teistsugust, kui ma vaimusilmas ette kujutasin.
Igipõlise tallinlasena oli minulgi kampsunites ringi hõljuvate hipide ning aega tarretava Tartu suhtes kahtlusi. Just selline kujutlus oli mulle ülikoolilinnast jäänud. Nüüdseks olen üks tuhandetest, kes teab, mis on Tartu vaim. Klassikaaslased ja sõbrad, kes jätkavad haridusteed pealinnas, on mõnigi kord igatsevalt tõdenud, et oleks vaid neil olnud Tartus midagi õppida, tulnuks Tallinn kahtlemata selja taha jätta.
Kindel on see, et Tartus pole loengutes käimine õppimise jaoks peamine. Ma pole kohanud veel kedagi, kes poleks pärast esimest ülikoolisemestrit tunnistanud, et loengud on ikka väga jamad. Õnneks on esimene semester just kõige igavam ning kui see üle elatakse, siis läheb edasi vaid paremuse poole. Olla üks 500-st, kellele auditooriumi ees mikrofoniga rääkiv õppejõud üritab midagi selgitada, ei olnud küll see, mida ma lootsin.
Üldiselt tuleb esmakursuslastel esimesel aastal oma valitud eriala asemel õppida kõikvõimalikke alusaineid. Huvitav ei olnud. Väga raske ka mitte.
Suur vabadus
Kõige enam segadust ja arusaamatust tekitas see, et Tartu ülikool jätab oma tudengitele väga vabad käed uurida kõik ülikoolis toimuv ise välja. Mis õppeaineid on vaja võtta, mis on vabatahtlik, milliseid võimalusi pakub kõrvaleriala ning mis selle keskmise hindega siis on. Hea oleks otsida mõni kogenum tudeng ja teha endale ise kõik selgeks. Päris mitmed tudengid on hiljem kahetsedes öelnud, et oleks vaid teadnud, et esimese aasta kehvad hinded tõmbavad kuni kooli lõpuni keskmist hinnet alla, võinuks mõnes loengus rohkem käia. Jah, kes tahab välismaale õppima minna või magistriõppesse astuda, peaks juba esimesi aineid tõsiselt võtma.
Ühtlasi julgen kõigile soovitada loengutes käimist, mis siis, et pooled neist on suhteliselt igavad. Vastasel juhul tuleb semestri lõpus paaniliselt konspekte otsida või öid läbi internetis loengute salvestisi vaadata. Olgugi et ka nii saab väga edukalt hakkama.
Loengusaalides toimub aga kõige aktiivsem tutvuste sobitamine ning heade ideede genereerimine. Mitmes mõttes ongi see vähemalt sama oluline. Kolm aastat on täpselt paras aeg selleks, et endas selgusele jõuda ning leida see, mis köidaks. Mingit teadust või meeletuid teadmisi see kahjuks ei tähenda. Hea sõber, kes lõpetas sel aastal keskkonnatehnoloogia eriala, nõustus, et sellest, mida ta tegelikult õpib, sai ta aru alles viimasel aastal.
Kuna paraku ei tea enamik tudengeid eriti täpselt, miks nad tegelikult mingi eriala kasuks otsustavad, siis soovitan kõigil kasutada kõiki ülikooli pakutavaid võimalusi ning vaadata ka põhierialast kõrvale.
