Karl Õiger: Paneelmajade au kaitseks
Üks korteriühistu esimees oli neli aastat tagasi ühes telesaates esinedes raudkindel, et kahe aasta jooksul mõni Mustamäe, Lasnamäe või muu selline paneelmaja kokku variseb. Ehitusoraaklit tollest funktsionäärist siiski ei saanud. Ega ole saanud ühestki teisest paanikakülvajast.
Kui palju kordi on mul tulnud mikrofonide ja kaamerate ees või muudes intervjuudes paneelmajade au ja väärikust kaitsta! Kuid meedia retoorika või ajakirjaniku rõhuasetused on suutnud mõnelgi korral kõik pea peale pöörata. On juhtunud, et ma ei tunne oma sõnu ajalehes ära. Tooksin ainult ühe näite. Mina ütlen: paneel oli kinnitatud neljast punktist. Ajakirjanik lisab ühe sõna: ainult neljast punktist. Nüüd võib nii aru saada, et neid kinnitusi oli kohutavalt vähe, oleks pidanud olema rohkem või kõiki ei rakendatud, mida intervjueeritav üldse ei mõtle. Lõpuks võivad neljal või ka kolmel toel seista suured tornid, näiteks Eiffel. Oluline on, milline on nende tugede või kinnituste tugevus-kandevõime.
Industriaalne ehitusviis
Tundub, et sõna „paneelmaja” sisaldab paljude inimeste jaoks mingit omapärast arusaamatut müstikat, ebameeldivat emotsiooni. See on sõna, millega saab lühidalt väljendada oma suhtumist edumeelse poliitikuna, arvamusliidrina ja jumal teab, kellena veel. Tegelikult on see maja ehk konstruktsioon, nagu iga teinegi ehitis, mida kerkib ka tänapäeval ja edaspidigi. Paneelidest ehitamine on lihtsalt üks industriaalne ehitusviis. Tehaseliste elementidega on kergem saavutada ka paremat kvaliteeti.
Nõukogude ajal ehitati mitut tüüpi paneelmaju. See hoone valmistamise tehnoloogia ja lahendus, mille järgi siin põhiliselt ehitati, osteti Prantsusmaalt. Tegu on ühe tugevama konstruktsiooniga: iga toa tagant hoonega ristsuunas kandev sein, keskel piki hoonet veel kandesein ja välisseinad ning vahelaepaneelid on sissebetoneeritud terasankrutega omavahel kokku liidetud. Probleemiks on vähese soojapidavusega ja kohatiste külmasildadega välispiirded.
Omaette küsimus on nende nõukogudeaegsete majade väljanägemine, plaanilahendus ehk muud ekspluatatsiooniomadused, kuid need ei vähenda konstruktsiooni kandevõimet mitte üks raas. Kui välisseinad ka välja kukuksid, siis paneelmaja seisaks ikka püsti nagu mesilaskärg. Vahelaed toetuvad neljale seinale, aga olen neid katsetanud ka kahele pikiservale toetatuna. Kannavad. Niisugust maja ei ole ka lihtne õhku lasta. Näiteks Tallinnas Kuldnoka tänaval toimus plahvatus üheksakorruselise maja neljandal korrusel. Kaks kandeseina olid umbes pool meetrit kõrvale nihkunud ja purunenud, kaks vahelage samuti purunenud ja osa välisseinast paigast ära. Suure maja ülejäänud osas ja isegi plahvatuse kohal viiel ülemisel korrusel ei juhtunud midagi. Nüüd on kahjustatud korteri seinad ja laed taastatud. Sama jõuga plahvatus oleks tellishoones põhjustanud palju ulatuslikuma kahju, varingu.
Paneelmajade (ka teiste hoonete) rõdud ja muud väljaulatuvad osad, näiteks sissekäikude varikatused või väljaulatuvad rõdud on meie kliimas väga rasketes tingimustes: vihm, lumi, vahelduv külmumine ja sulamine. Need majaosad vajaksid järjepidevat jälgimist, hooldust ja remonti. Kahjuks kadus meil NL-i ajal omanikutunne ära ja kui rääkida, et hoonet ja tema osi on vaja jälgida või hooldada, siis vahel isegi solvutakse, nagu oleks tegemist mingi ülekohtuse sunniga. Kõiki hooneid, eriti vanemaid, tuleb süstemaatiliselt kontrollida ja kahjustuste ilmnemise korral analüüsida, milliseid abinõusid ja kui kiiresti rakendada.
Ehitiste ja nende osade hoolduse ning remondi puudumine on üldine häda. Näiteks võiks tuua kasvõi raudbetoonist või muud tornid, korstnad, terasest kõrgepingemastid. Alateadlikult peetakse neid igaveseks. Aga vaadake, millised need siiski välja näevad. Teraskonstruktsioonid on tugevalt roostes.
Näiteks Eiffeli torni puhastatakse ja värvitakse iga seitsme aasta tagant. Kui seda ei tehtaks, poleks 122-aastast Pariisi uhkust enam ammu olemas. San Franciscos võõbatakse Kuldvärava silda (75 aastat vana) praktiliselt kogu aeg – ühes otsas lõpetatakse, teisest alustatakse. Nüüd on küll loodud ka selliseid metallmaterjale, mis pärast vähese korrosioonikatte tekkimist korrodeeruvad edasi väga aeglaselt.
Arusaam ajahammastest
Meie paneelhoonete kohta räägitakse, et need olevat projekteeritud ja ehitatud 25 aastaks. Ei tea, kust see teadmine on võetud? Kõikvõimalikud puitmajad, mis on Tallinna Kalamajasse või Kassisabasse, Pärnusse, Viljandisse, Tartusse ja mujale ehitatud enne Teist maailmasõda ja mille vanus on 70–80 ja enam aastat, kestavad siiamaani, kui on olnud hoolsa peremehe käes ja neid on ka renoveeritud. Ei mingit küsimust. Ja olge lahked, raudbetoonist paneelmajad mõistetakse pärast veerandsajandit surma!? Saja-aastaseid hea tervisega raudbetoonhiiglaseid leidub küll ja küll. Muide, sinnapoole rühib ka Suure Munamäe vaatetorni ilmastikutingimustele avatud 70-aastane raudbetoonkarkass.
Loomulikult saab ühe või teise hoone kasutusiga lõpuks otsa. Kas materjalide või konstruktsiooniosade kahjustuste või moraalse vananemise või suurte remondi- ja ekspluatatsioonikulude tõttu. Ja meil tuleb need uutega asendada. Loomulikult võib nende iga tehniliste abinõudega kuitahes kaua pikendada, eriti kui tegemist on mõne tähtsa arhitektuurimälestisega.
Kui aga tõepoolest tekiks lähemal ajal soov ja vajadus 30–40 aasta jooksul ehitatud raudbetoon-, gaasbetoon- ja kivihooned (Tallinna „mägedesse”, Tartusse ja mujalegi linnadesse tehtud elamud, tehasehooned, rajatised) uutega asendada, siis osutuks see lähemal ajal üsna kindlasti ülejõukäivaks, lausa ulmeliseks väljakutseks. Aga tegelema tuleks selle tulevikuprobleemiga plaanipäraselt ja kohe hakata küll, nii kohaliku omavalitsuse kui ka riigi tasemel, et aastakümnete pärast ei leiaks me ennast lõhkise küna eest.
Karl Õiger, TTÜ professor
