Karmen Turk, advokaat Foto: Tiit Blaat

Mu loost ei ole mõtet otsida kriitikat Martin Kala arvamusloo sisule. Sest kogu arvamusartikli sisuga olen kahe käega nõus. Väljendatud väärtused on minule omased – kolmandate isikute loodud sisu on interneti väärtus ning innovatsiooni üks eeldusi. Kommentaar on kolmandate isikute loodud sisu üheks vormiks, mis on paljuski vastutav ajakirjandusmudeli globaalse muutumise eest „ühelt-paljudele-tüüpi-ajakirjandusest“ „paljudelt-paljudele-tüüpi-ajakirjanduseks“ võimaldades meist igaühel osaleda tähtsa teema osas avalikus debatis – esitades enda avamuse, lükates ümber ajakirjaniku või kaasarvaja oma. Tänu kolmandate isikute loodud sisule on meie infovälja tekkinud kollaboratiivsed teatmeteosed ja entsüklopeediad, kunsti- ja videokogud, sotsiaalmeedia... 

Pean ka märkima, et ei ole pikka aega näinud meedias arvamust, mis nii argumenteeritult kaitseks anonüümsust internetis. Ka sellega olen nõus.

Anonüümsuse vastane võitlus on Eestis kaldu ja demagoogiline lähtudes eeldusest, et anonüümsusest ei teki head. Lugesin hiljuti Lõuna-Korea kogemusest, millest on mõndagi õppida – eelkõige, et interneti „kirvega“ reguleerimine ei vii soovitud tulemiteni. Lõuna-Korea ühiskond oli kimpus küberlaimamisega uudisportaalide kommentaariumites ning asus seda probleemi lahendama anonüümsuse kaotamise läbi.

Viis aastat pärast anonüümsuse-vaba interneti talumist tunnistas Lõuna-Korea kõrgeim kohus seaduse põhiseadusevastaseks.

Lõuna-Korea kehtestas 2007. aastal seadusega pärisnimede tuvastamise süsteemi kohustuslikkuse suure liiklusega internetiportaalidele (üle 100 000 kasutaja päevas) enne, kui kasutaja saab enda kommentaari sinna postitada. Isikutuvastuseks suunab portaal kasutaja avalike asutuste lehele, kus isik saab ennast isikukoodi kaudu tuvastada.

Informatsioon salvestatakse kaheks aastaks. Seaduse kehtestamise eesmärgiks oli vähendada isiklike õiguste rikkumist kommentaariumites ning katalüsaatoriteks olid eelnevalt toimunud sündmused – interneti teel avalike protestide organiseerimine; Korea mitmete avaliku elu tegelaste, s.h. kuulsaima näitlejanna Jin-sil Choi enesetapp, mida võimud seostasid internetikommentaatorite solvangutega.

Seaduse mõjude analüüs, mille teostas John Leitner kaks aastat pärast seaduse jõustamist, jõudis järeldustele, et:
- Kommentaaride koguarv vähenes oluliselt;
- Isiklikke õigusi rikkuvate kommentaaride arv ei vähenenud oluliselt - „halbade kommentaaride“ hulk vähenes 15,8%-lt 13,9%-ni;
- Rahvusvahelised ettevõtted leidsid viisi, kuidas süsteemist kõrvale hiilida. Näiteks Google uuendas enda tingimusi selliselt, et YouTube keskkonda sai materjali üles laadida ning teiste materjali kommenteerida ilma nimetuvastuseta, juhul kui isiku „eelistatud riigiks“ ei olnud märgitud Korea.

Google lisas veebilehele ka instruktsiooni, kuidas enda „eelistatud riigi“ määratlust lihtsalt muuta;

Lõuna-Korea Põhiseaduslikkuse Järelvalve Kohus otsustas 23.08.2012 meediakontserni ning mitmete kodanike esitatud kaebuse alusel, et seadus, mis kohustas pärisnime tuvastamiseks Internetis arvamuse avaldamiseks, on ebaseaduslik. Ebaseaduslikkuse põhjendusena sedastas kohus, et süsteem on sisuliselt eeltsenseerimise meetod ning ebaefektiivne soovitud eesmärkide saavutamiseks.

Iseenesest mõistetavalt olen nõus ka Martin Kala kriitikaga Euroopa Inimõiguste Kohtu 5. Kambri otsusele, millega sisuliselt ning pikas perspektiivis otsustati, et kolmandate isikute loodud sisu internetis ei ole midagi, mis peaks saama levida ilma, et „levitaja“ selle sisu eest ei vastutaks.

Utreerituna seega – püstolipaugu eest vastutavaks püstolipood.

Sisuliselt aplodeerin Martin Kalale selle eest, et maailmameedias palju suminat tekitanud kaheldava väärtusega otsusest Eesti meedia kaudu inimesi mõtlema paneb. Kuid...

Kuid Martin Kala tegi mõningad avaldused, mis panid pead kratsima, olles sisult valed ning neile ei saanud jätta vastamata... räägin nendest lausetest:

„[Delfi] peaks tõsiselt kaaluma võimalust kaitsta oma õigust sõnavabadusele internetis Euroopa Liidu kohtus Luxembourgis, mitte raisata väärtuslikku aega Strasbourgis.“

„Pole lõpuni selge, miks pöördus Delfi edasise abi otsinguil Euroopa Inimõiguste Kohtusse – ilmselt toetuti inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis sätestatud väljendusvabaduse klauslile (artikkel 10). Tegelikult oleks pidanud asja arutatama Luxembourgis asuvas Euroopa Kohtus, mille ülesanne on nimelt Euroopa õiguse – acquis communautaire – analüüsimine ning õigusemõistmine.“

Reeglina kehtib matemaatiline tõde „kaks juristi, neli arvamust“. Siin mitte. Soovitused pöörduda Euroopa Liidu kohtusse „et mitte raisata aega Strasbourgis“ on kas teadmatusest või ekslikkusest jalutud-käsitud. Nimelt: isikul ei ole võimalik hommikul ärgates ringutada käsi ning sibada Luksemburgi enda tsiviilvaidlust ajama. Põhjuseks – isikul puudub locus standi ehk kaebeõigus Euroopa Kohtusse.

Euroopa Kohtusse saab isiku tsiviilvaidlus jõuda vaid ja ainult juhul, kui Eesti siseriiklik kohus leiab, et see on vajalik Euroopa Liidu õiguse ühetaoliseks kohaldamiseks erinevates liikmesriikides. Leedo vs Delfi kohtuasjas leidis aga Riigikohus, et õigus on piisavalt selge ning eelotsuse küsimine ei ole vajalik.

Täiendavalt on võimalik isikul pöörduda Euroopa Kohtusse vaid juhul, kui tal on „kana kitkuda“ mõne Euroopa Liidu institutsiooniga (nt Euroopa Komisjon määrab isikule trahvi). Delfi kasutas ka õigusvälist võimalust ning teavitas Euroopa Komisjoni, et Eesti riik (enda kohtusüsteemi kaudu) on asunud rikkuma Euroopa Liidu õigust sellega, et kohustab portaali (õigusterminina teabe talletajat) otsima ja tuvastama ebaseaduslikku kolmanda isiku poolt avaldatu materjali (s.o. kommentaari) ning seades vastutuse standardiks oluliselt kõrgema läve, kui seda lubab Euroopa Liidu vastav direktiiv. Euroopa Komisjon ei algatanud rikkumismenetlust Eesti riigi vastu.

Seega...

Minu klišeelik eesmärk on igast päevast midagi õppida. Martin Kala artikli lugemise päeval õppisin (ja jätsin meelde), et mõistliku arvamuse avaldamisel peab olema ettevaatlik kõrvalväidete avaldamisega. Sest just väike, kuid vale ja kohatu „killuke“ võib diskrediteerida kogu üldsisu.

Karmen Turk on advokaat advokaadibüroos Tamme Otsmann Ruus Vabamets, mis esindas Delfi AS-i Euroopa Inimõiguste Kohtus