Riigikogu muutis senist pühade ja tähtpäevade seadust, tehes sinna ühe vormilise ja ühe põhimõttelise muudatuse. 24. veebruar ehk iseseisvuspäev on nüüdsest rahvuspüha ning töövabade riigipühade loetellu lisandus 20. august. Sellise otsuse poolt hääletas 64 rahvaesindajat, vastu- ja erapooletuid oli vaid seitse. 20. augusti tähendust võib jälgida väga erinevatel tasanditel. Esiteks siinsetest sündmustest osavõtja ja pealtnägija vaatenurga kaudu. Teiseks läbi meie uuema ajaloo konteksti, kus 20. august 1991 märgib 1987.–1988. aastatel alguse saanud ja iseseisvumisele suunatud mitmesuunalise tegevuse ning kriitilisel hetkel saavutatud poliitilise kompromissi kulminatsiooni. Kolmandaks läbi Ida-Euroopa tasandi, kus 1991. aasta august oli üks osa Teise maailmasõja järel kujunenud sotsialistliku maailmasüsteemi ning NSV Liidu kokkuvarisemisest. Võib minna veelgi kaugemale ja jälgida 20. augustit lääne-ida mõjusfääride ümberjagamise kontekstis.

Oleme ja jääme tulevikuski lääne ja ida vahele. Lääne mõjusfääri alla langesime juba 13. sajandil läbi muistse vabadusvõitluse kaotuse, mis kujundas kaua meie esiisade arusaamu. Alles 1919. aasta Landeswehri sõjas õnnestus sakslastele kaotus tasa teha sajanditepikkuse rõhumise eest. Põhjasõda viis meid aga Venemaa ja tema järglaste võimu alla ning viis aastakümmet olime NSV Liidu koosseisus. 20. augustit võib käsitleda ka kui revanshi selle eest. 20. august 1991 ja Eesti omariikluse tunnustamine tähendas vabanemist idapoolsest võõrvõimust.

Keskerakond on 20. augustit läbi aastate tähistanud – mälestuskivi avamisega Toompea nõlval, suuremate rahvapidustustega või mõnel muul moel. Ja mitte ainult sellepärast, et erakonna esimees Edgar Savisaar oli tookord valitsusjuht. Küsimus on 20. augusti üldisemas tähenduses.

20. augusti muutmine riigipühaks oli osa Keskerakonna valimisprogrammist. Sestap on arusaadav, et sellega valitsuskoalitsiooni ajal välja tuldi, ehkki asi tookord edasi lükkus ja järgnevalt võttis juba muutunud koosseisuga valitsus selle ettepaneku tagasi.

1995. aasta suvel võttis asja arutamine kohati hüsteerilise mulje. Eesti Päevaleht andis hinnangu – "Teine vabariik on sündimas". Parlamendis löödi lausa ninad lõhki. Ajakirjandus üllitas usinalt lugejate arvamusi, kus kõiki asetleidnud sündmusi käsitleti peaaegu et naeruväärses vormis.

Nüüd jäi see kõik ära. Kas on kokku lepitud, et tulgu see nn teine vabariik? Või saadi aru, et 1995. aastal sõditi asja vastu rohkem parteipoliitilistel kui sisulistel põhjustel. Eelnõule kirjutas sedapuhku alla 69 rahvasaadikut, seda menetleti üsna rahumeelselt ja poleemikat meedias ei tekkinud.

Kindlasti oli selles oma osa ettepaneku esitamise vormil: eelnõule koguti 68 allkirja, mis ei jätnud võimalusi lõpututeks heietusteks. Paraku on riigipühad koos koolihariduse ja maaeluga parlamendis need teemad, kus igaüks tahab kaasa rääkida. Samas tehti taktikaline võte, kus kompromissina tõsteti 24 nagu astme võrra kõrgemale. Taktika mõttes arusaadav, ehkki keegi pole omariikluse sünnikuupäeva vaidlustanud. Nii saavutatigi saalis harvaesinev üksmeel.

Üksmeel on parlamendi hea saavutus. Sama võinuks Riigikogu sama rahulikult teha juba 1995. aastal. Sest sisuliselt ei ole poolt ega vastuargumente juurde tekkinud. Kui aga toona takistas asjaolu, et asja käis välja Keskerakond, aga nüüd tuli initsiatiiv teisalt, näitab see Eesti poliitilises kultuuris veel rohket arenguruumi.

Paraku on varemgi nii olnud, et otse või kaude viidatakse – õige asi küll, aga välja käis selle n-ö vale erakond. Kui parlamendi liige loeb oma seisukoha kujundamiseks rohkem läbi kui etteantud paberilt eelnõu pealkirja ja selle teksti alt algataja poliitilise kuuluvuse, astutaks tubli samm edasi. Siis ei maksa pidada parlamendi praegust koosseisu täiesti lootusetuks.