Kas pingeridade koostajad soovivad pühkida väiksed maakoolid maamunalt?
Uurime mõttekaaslastega uusi koolide edetabeleid ega suuda ära imestada. Kuidas ei saada Innoves või haridus- ja teadusministeeriumis ometigi aru, et püütakse võrrelda võrreldamatut ning katsed koole paremusjärjestusse seada mõjuvad haridussüsteemile kahjustavalt, mitte toetavalt.
Oletame, et ühes väikeses koolis sooritasid eksami viis õpilast – kolm said eksamil 99 punkti (mis on ju absoluutne tipptulemus), kaks aga kumbki ühe punkti, millega saab teatavasti uue korra kohaselt samuti eksami sooritatuks lugeda.
Kui suur on selle kooli eksamitulemuste keskmine? 59,8 – ehk üsna keskpärane. Seda vaatamata asjaolule, et 60 protsenti lõpetanutest saavutas absoluutse maksimumi lähedase tulemuse. Kas kool, kus pea kaks kolmandikku õpilastest on mingis õppeaines absoluutses tipus, on hea kool?
Ülaltoodust nähtub vaid, et mida suurem on kool, seda vähem tõmbavad üksikud „mustad lambad“ hinnete aritmeetilist keskmist alla ning seda kõrgemale kerkib kool edetabelis.
Vägisi jääb mulje, et nende pingeridade koostajad soovivad pühkida väiksemad (maa-)koolid maamunalt minema ning jätta alles ainult mammutkoolid. Aga kuidas on õpilaste vajadustest lähtuva individuaalse lähenemisega või õpilaste heaoluga suures koolis, võrrelduna väiksega? Kas needki asjaolud pole väärtused omaette? Kuidas aga koostada nendest võrreldavat pingerida?
Täiesti arusaamatu on meile tänavu esitletud uus gümnaasiumi lisandväärtuse indikaator, mis pidavat näitama, kui palju on lapsed konkreetses koolis õppides arenenud või taandarenenud.
Talupojatarkus ütleb, et võrrelda saab ikka võrreldavat. Ehkki hinnete aritmeetilise keskmise võrdlemine on absurdne, nagu eespool näitasime, on ta siiski matemaatiliselt võrreldav. Aga kooli panus õpilase oodatavasse arengusse?
Parandage mind, kui ma eksin, aga koole saaks omavahel objektiivselt võrrelda siis, kui kõikides neis õpiksid täpselt samad õpilased. Siis saaks mõõta, kuidas sama õpilane areneb ühes või teises koolis ehk milline on „kooli“ (õigem oleks öelda, et konkreetse aineõpetaja) panus õpilase arengusse.
Aga küllap saate isegi aru, et selline võrdlus on võimatu. Võiks ju püüda võrrelda konkreetsete õpetajate panust õpilaste arengusse, ent seegi eeldaks, et kõikides võrreldavates koolides õpetaksid samad õpetajad. Mis on samuti võimatu.
Üleüldse, miks reastada koole ainult nende nelja kriteeriumi põhjal?
Eesti Hariduse Infosüsteem võimaldab juba täna koostada tabeleid õpetajate vanuse või keskmise palga põhjal. Kui veidi andmeid juurde koguda, võiks koostada edetabeli lähtuvalt sellest, millises koolis on kõige pikemad või kõige raskemad (l)õpetajad või kus süüakse koolilõuna kõige kiiremini ära (see on vägagi objektiivne kriteerium, mis võimaldab tulemuste põhjal edetabeleid koostada).
Soovime ametnikele jõudu uute kriteeriumite, mis võimaldavad edetabeleid koostada, väljamõtlemisel, õpetajatele aga kannatlikku meelt lastele parima kasvukeskkonna loomisel.
Küllap oskab iga õpetaja tuua mõne näite, kus riigieksami 20 punkti tuleb lugeda nii õpetaja kui õpilase jaoks suuremaks saavutuseks kui teise 80.
Delfi ja Eesti Päevalehe arvamusveeb küsib sel nädalal ekspertidelt, kuidas on nad rahul uue koolide pingeritta seadmise viisiga, mida tutvustasid haridusministeerium ja sihtasutus Innove. Indeks mõõdab, kui suur on konkreetse gümnaasiumi panus oma õpilaste edasijõudmisse. Selleks võrreldakse õpilaste põhikooli ja gümnaasiumi lõpueksamite tulemusi.
SA Innove rõhutab, et nemad riigieksamite tulemuste alusel koolide pingeridasid ei koosta ega ole kunagi teinud: pingeridasid koostavad meediaväljaanded.
