Eesti Päevalehe juhtkiri analüüsis 5. augustil paljude praeguste maavanemate ametiaja lõppemisega seonduvat. Nenditakse, et esile on tõusnud ka maavanemate ametikohtade võimaliku politiseerimise küsimus, s.t kas nende ametissenimetamine või tagasikutsumine seada tulevikus senisest märksa suuremal määral sõltuvusse ametisolevast valitsusest. Esialgu oleks selline muudatus Eesti Päevalehe arvates ennatlik, sest viiks maavanemate sagedasele vahetumisele, siiani pole olnud ka selleteemalist avalikku arutelu. Püüdkem arutelu algatada.

Kõigepealt nendime, et küsimus pole ainult maavanemates. Analoogilisi mõtteid ühe või teise ametikoha sidumisest poliitikaga on avaldatud varemgi. Tänavu veebruaris esinesid mitmed omavalitsusesindused sooviga vabaneda poliitilistest mõjudest oma töös ja taotlesid just selles suunas omavalitsuse korralduse seaduse kohendamist. Mõned omavalitsused panid ette loobuda pärast valimisi kokkuleppe põhjal ametisse kinnitatud poliitilistest ametimeestest.

Seniste linnapeade või vallavanemate ametikohtade asemele tuleks tulevikus luua poliitiliselt sõltumatu omavalitsuse direktori ametikoht. See isik olgu ametis viis aastat. Teatavasti on volikogu tööaeg vaid kolm aastat ja nii tekib olukord, kus mõni tulevane poliitilise heitlusega kujunenud volikogu koosseis saab pärandusena direktori, kes võib üsna rahulikult uue volikogu peale vaadata. Samuti peeti vajalikuks läbi viia linna- või vallasekretäri ametikoha depolitiseerimine, arvates neid välja linna- või vallavalitsuste koosseisudest.

Praeguste seadustega on sätestatud palju ametikohti, kus samuti ei või töötada erakonna liige. Mõne ameti puhul ütleb hea toon, et seal ei peaks olema inimene, kes on avalikult seotud mõne erakonnaga.

Seejuures avaldatakse tihti rahulolematust, et meie poliitiline maastik on jätkuvalt killustunud, erakondi on liiga palju jne. Muude põhjuste kõrval liituvad erakondadega needki inimesed, kes mõne ilmavaate ja arusaama alusel tahavad lülituda poliitilisse võitlusse, et selle kaudu end ühel või teisel ametikohal teostada.

Paraku on meie parlamendis ikka vaid 101 kohta ja sinna pääsemine muutub uutel tulijatel üha raskemaks. Liiatigi on enne parlamendi tasandit veel mõned alamad tasemed, kust peaks saama vajalikke teadmisi ja kogemusi enne tipptasemele jõudmist.

Nii täheldame paralleelselt kahte suunda: ühelt poolt on märgata suundumust ja taotlusi erakondlike ametikohtade vähendamiseks. Teiselt poolt võib aga tugevneda taotlus, et neid ametikohti oleks vähemasti sama palju või tuleks seaduste muutmisega selliste ametikohtade arvu suurendada. Näiteks kui uus minister läheb üle võtma ministeeriumi, siis võiksid temaga kaasa minna nõunikud, kes saaksid üsna otseselt sekkuda ministeeriumi tegevusse. Samas teades, et valitsuse või vähemasti oma ministri vahetumine tähendaks neile jällegi uue töökoha otsimist.

Kokkuvõtvalt, kas Eesti ei vaja lähemas tulevikus poliitilist reformi, et enam suurendada selgelt erakondlikku vastutust?

Otsese poliitikaga seotud ametikohtade arvu piiramine avaldaks pärssivat mõju erakondade arengule. Sest milleks erakonnaga liituda ja valimistega sehkendada, kui selle tulemusena pole võimalik saada rahvalt valimistega saadud mandaadi alusel üht või teist ametikohta. Kus siis ikka üritada ennast teostada, tõestada, et ühe või teise erakonnaliikme tulekuga on kaasnenud selles omavalitsuses või eluvaldkonnas muutused. Kas positiivses või negatiivses suunas, see jääb nii erakonna liikme kui ka tema oponendi puhul hinnanguliseks otsustuseks. Lõpliku otsuse teeb rahvas juba järgmisel korral valimisurnide juures.