Ometi ei ole see saanud endastmõistetavaks Eestis. Sotsiaalteaduste eiramise vastu ühiskondlike reformide ettevalmistamisel tõstis häält Sotsioloogide Liit oma avalikus pöördumises juba kolm aastat tagasi. Sama nõue kõlas eelmise aasta lõpul Eesti Sotsiaalteadlaste Aastakonverentsil. Ikka tulemuseta. Otse vastupidi, isegi riigikogus ette kantud Eesti teadusstrateegia rõhutab vaid loodus- ja tehnikateaduste osa innovatsioonis, justkui kogu ühiskonna radikaalne muutumine saaks toimuda vaid terve mõistuse abiga, ilma teadusliku analüüsita.

Siiski, on ka paremaid näiteid. Sotsiaalteadlaste uurimistulemusi ja nende osalust on märgata laste- ja perepoliitika väljatöötamisel. Muulaste integratsiooniprogramm ei saanuks niisugust hoogu sisse ilma sotsioloogide asjalike ideedeta. Vaesuse uuringu ja Baltimaade elutingimuste võrdleva uuringu tulemused on raputanud Eesti ühiskonda ja andnud tõuke lastekeskse sotsiaalpoliitika prioriteetide kujundamisele.

Teades, kui palju on sotsiaalteadlastel käsutada uurimisandmeid Eesti ühiskonna eri valdkondade olukorra kohta, tekitas kolleegide pöördumise tekst minus siiski rahulolematust. Oodanuks sellelt sügavamat ja analüüsivamat pilku Eesti ühiskonnale. Seletust praeguse üldist rahulolematust tekitava, kriisina tajutava olukorra tegeliku olemuse kohta. Arvan, et valitsus peaks leidma vahendid, et tellida pöördumise autoritelt põhjalikum analüütiline ettekanne Eesti ühiskonna seisundi ja valikute kohta.

LISAKSIN PÖÖRDUMISES ESILETOODULE mõned omapoolsed küsimused, seletused ja hüpoteesid kriisi olemusest ja lahendustest. Väidan, et tegemist on korraga kahe omavahel seotud kriisiga, millest üks on negatiivse ja teine positiivse tähendusega: korraga on vallandunud usalduskriis ja arengukriis.

Usalduskriisi põhjus on sotsiaalse kihistumise teravuses ning lõhe nähtavas süvenemises rikaste ja vaeste kihtide elukvaliteedi vahel. Eesti riigi valitsemises on liiga kaua eelistatud rahapoliitilisi prioriteete sotsiaalpoliitilistele. See on ka sotsioloogide pöördumise põhisõnum. Mõõdukana võin vaid rõõmustada, kui see sõnum ka meie partnerite poolt mõistmist leiab.

Arvan siiski, et radikaalne reformipoliitika ei ole olnud põhimõtteliselt väär. See on toonud meid välja endisest sotsialismilaagrist ning loonud reaalse võimaluse saada täismõõduliseks modernseks Euroopa riigiks. Euroopa Liidu liikmestaatuse avanemine on selle sümboolne tunnistus. Venemaa “lähivälismaana” ei oleks meil olnud võimalust paremini lahendada ühtki sotsiaalprobleemi. Seda on hästi näha kõigi nende maade pealt, kes talitasid meist ettevaatlikumalt või kellel ei olnud nii tugevat tõmmet Läände: vaadakem meist looduslikult palju rikkamaid Ukrainat, Gruusiat või Bulgaariat ja Rumeeniat. Vaadakem ka Leedut, kes alustas meiega samalt joonelt, kuid valis vasakpoolsema, “pehmema” üleminekuvariandi, mis aga pole toonud Eestiga võrreldes inimeste paremat elujärge, hoopis vastupidi. Vabatahtlik jäämine Euroopa Liidu aia taha tõukaks meid paratamatult taas “lähivälismaa” seisundisse.

SEE, ET AVALIKKUSE TOETUS REFORMIPOLIITIKALE on viimaste kuudega järsult langenud, ei ole juhus ega sõltu ainult valitsusest. Usalduskriisi all on varjus sügavam arengukriis. Eesti ühiskond on jõudmas või juba jõudnud uude seisundisse, millele ei vasta enam seni küllalt hästi toiminud poliitilised mehhanismid. Senises arengus oli esmaseks sihiks kõigis valdkondades, pangandusest tervishoiu ning hariduseni turumajanduslike suhete süsteemi loomine. Selle arengu nimeks on saanud post-kommunistlik siirdeaeg.

Kiireks väljamurdeks vabasse turumajanduslikku maailma ei piisanud Nõukogude Eestilt päritud majanduslikest ja sotsiaalsetest ressurssidest. Olgu väliressursi allikas PHARE, Max van der Stoel, Soome turistid, George Soros või Põhjamaade Nõukogu, Eesti arengu kiirus ja rahvusvaheline maine on paljuski loodud nende ressursside oskusliku kasutamise arvel. Väliste toetajateta ei oleks toime tulnud ei Põhiseaduse kirjutajad, pankade ja erakondade asutajad, sotsiaalkindlustuse rajajad, erafirmade loojad, omavalitsuste käimalükkajad ega kodanikeühenduste võrgustajad. Sellel ajal valitsesid Eestis siirdeühiskonna reeglid, millede seas on olulisel kohal kohanemine väliste standardite ja ootustega.

PRAEGUSE KRIISI PEAPÕHJUS ONGI MINU ARVATES selles, et Eesti ühiskond tunnetab kasvanud jõudu oma probleemidega hakkama saamiseks. Samas on poliitikas endiselt valitsev orienteeritus väljapoole. “Radikaalse uuenduspoliitikaga” käis kaasas harjumus teha siirdeajale iseloomulikke kiireid otsuseid, mis ei anna aega pikemateks debattideks ega põhjalikumateks uuringuteks. Ehkki kriisi vallandasid välised skandaalid, on selle taga tegelikult vastuolu eesti uue poliitilise ja majanduseliidi ootuste vahel. Turumajanduse tuultes tiivad sirutanud uus rahvuslik majandus- ja teadmuseliit nõuab poliitikutelt ümberorienteerumist pikemaaegsele stabiilsele arengule. Eesti enda sotsiaalsetele ja majanduslikele ressurssidele rajatud jätkusuutliku arengu kavandamine eeldab äkkotsuste asemel strateegilist planeerimist ning üldsuse osalust võimaldavat riigivalitsemisviisi.

Mitte ainult majanduseliit ei tunneta vajadust aktiivselt sekkuda ühiskonna juhtimisse. Mitmed viimaste nädalate sündmused näitavad, et ka haritlaste tahe avalikult poliitikas kaasa rääkida on kümne aasta pikkuse tagasitõmbumise järel äkki taas ärganud. Ka ametiühingud koondavad ridu töötajate huvide eest seismiseks. Ühiskonnas on kasvanud valmisolek ja ressurss pikemaajaliste arengute rahulikumaks kavandamiseks. Arengukriis on märgiks, et taasiseseisvuse kümnendal aastal on Eesti välja jõudmas siirdeajast ja valmis küpseks demokraatiaks.