Foto: Taavi Arus

Pangem tähele, et piisav ei ole lihtsalt salasõna, vaid isiku identiteediga seotud salasõna, mis võimaldab teha hiljem kindlaks võrgu kasutaja. Erinevalt mõnest ajakirjandusväljaandest ei loe mina kohtuotsusest välja, et koidab tasuta wifi lõpp või on salasõnaga kaitsmata võrk juba täna ebaseaduslik. Siiski võib nõustuda järeldusega, et otsus jätab palju lahtisi otsi seoses võrgu pakkuja kohustustega. Olukorrale lisab ebaselgust fakt, et kohtuotsus avaldati enam-vähem samaaegselt Euroopa Komisjoni teatega, mis toetab avatud juhtmevabade võrkude loomist avalikes kohtades.

Saksa ettevõtja Tobias McFaddeni ning Sony Music Entertainment Germany GmbH kohtuasja käivitas see, et McFadden pakkus enda klientidele ja potentsiaalsetele klientidele reklaami eesmärgil tasuta ning juurdepääsupiiranguta (salasõnata) wifi-võrku. Selle kaudu laeti aga internetti üles muusikapala, mis tehti Sony Musicu õigusi rikkudes üldsusele kättesaadavaks.

Kerkis küsimus, kas wifi-pakkuja vastutab taolise õiguserikkumise eest. Kohus leidis, et Sony Musicul ei ole õigust nõuda wifi-pakkujalt kahjuhüvitist. Küll aga võib teda kohustada kandma sellise menetluse kulud, mis on suunatud edasise rikkumise vältimisele.

Seega tuleb eristada kahjuhüvitist juba toime pandud rikkumise eest ning teiselt poolt wifi-võrgu pakkuja kohustusi edasise rikkumise vältimisel.
Otsusest saab välja lugeda, et wifi-pakkuja peab vältima edasist rikkumist. Seega peab ta aitama kaasa autoriõiguste ning nendega kaasnevate õiguste järgimisele.

Ühtlasi on Euroopa Liidu õigusega kooskõlas see, kui wifi-pakkujalt saab nõuda edasise rikkumise vältimisele suunatud hoiatuse tegemise kulude hüvitamist ja edasise rikkumise vältimisele suunatud kohtumenetluse kulude hüvitamist. Siinkohal tuleks siiski arvestada, et taoline kulude kandmise kohustus peab tulenema liikmesriigi seadustest, mis ei pruugi igal pool olla ühesugused.

Murelikud arutelud internetivabaduse ja ettevõtja vastutuse üle on pärast kõnesolevat otsust igati asjakohased. Eelkõige sellepärast, et kohus ei andnud ettevõtjatele selgelt juhist, mida teha nende pakutavate tasuta wifi-võrkudega seni, kuni õigusrikkumist pole toime pandud.

Otsusest jääb ka ebaselgeks, kas hoolas ettevõtja peaks juba täna enda võrgu igale isikule eriomase salasõnaga turvama või kerkib võimalus hoiatada võrgupakkujat või teha talle ettekirjutus alles siis, kui võrku kasutatakse autoriõiguste ja nendega kaasnevate õiguste rikkumiseks.
Positiivsena võib mainida kohtu seisukohta, et wifi-võrgu tasulisus või mittetasulisus ei ole siinkohal põhiõiguste (ettevõtlusvabadus, teabevabadus, sõnumisaladus, intellektuaalomand) kaitse seisukohalt määrav. See tähendab, et põhiõigusi tuleb kaitsta ka tasuta wifi-võrgu puhul.

Peamine järeldus otsusest: tulevikus on internetis anonüümsust vähem. Kõigest, mida me teeme, jääb jälg. Neid jälgi hakatakse järjest rohkem isikuga seostama.

Ettevõtjate tulevikku vaatav hoolsus on otsuse valguses asjakohane. Ei ole mõtet riskida taolise vaidluse kordumisega Eestis.

Näen siin võimalust infotehnoloogia ettevõtjatele luua mõistliku hinnaga käepärane lahendus, mis võimaldab ühelt poolt avaliku wifi-võrgu kasutaja isiku (ka tagantjärele) kindlaks teha ja teiselt poolt vabastab näiteks väikese kohviku pidaja vaevast, mis kaasneb igalt inimeselt tema isikutunnistuse küsimise ja igale isikule eriomase salasõna väljamõtlemisega.

Niisugune salasõnu genereeriv IT-lahendus võib osutuda hädavajalikuks.