Kasearu: abielu ja vabaabielu vahe tekib kriisihetkel
•• Miks peaks või ei peaks riik vabaabielu üldse reguleerima?
Üks põhjendus Eesti puhul on vaba kooselu hästi suur arvukus. Seda saab kaudselt hinnata näiteks selle järgi, et üle poole lastest sünnib väljaspool abielu. Ehk vabas kooselus.
•• Aga kas vabaabielu algne mõte ei tähenda riiklikust regulatsioonist väljaspool olla?
Selles mõttes küll. Ja üks põhjendus vaba kooselu reguleerimise vastu ongi see, et kui nad tahavad seaduslikku kaitset, siis võivad nad ju abielluda.
•• Kas te ise pooldate vabaabielu reguleerimist?
Üks aspekt tuleks veel ära mainida – kooselu kestus. Vaba kooselu võib ju tähendada ka kaks nädalat kooselu. Küsimus on aga siiski pigem pikemaajaliste kooselude reguleerimises.
•• Kaks nädalat või kümme aastat kooselu. Mis see ajaline piir siis vabaabielu reguleerimiseks võiks olla?
Siin on tegelikult kaks varianti. Üks on paika panna ajaline piir. Teine on vaba tahte avaldus, kus partnerid teevad avalduse ja sellisel juhul on see nende oma asi, kas nad teevad selle pärast kahte nädalat või kahtekümmend aastat kooselu.
Kui minna ajalise piiri paika panemise teed, siis on see kokkuleppe küsimus. Näiteks Prantsusmaal on kaks aastat kooselu.
•• Aga mis vahe on „ülesandmisel” ja traditsioonilisel abielul? Mõlemad ju registreerivad ja annavad allkirja?
Neis riikides, kus on vaba kooselu registreerimine võimalik, siis ega üks ühele õigused ei laiene. See pole ikkagi täpselt sama mis abielu. Abielu on ikkagi n-ö midagi kõrgemat.
•• Kui jutt käib kooselust, olgu siis kahest või kümnest aastast, siis kas see tähendab, et nad peavad elama ühe pinna peal?
Kui vaba kooselu reguleerimisel ei kasutata registreerimise varianti, siis jah, asi sõltub kriteeriumitest, mis seadusesse kirja pannakse.
•• Mulle tundub natuke tobe selliste kriteeriumite mõõtmine ja leiutamine…
Olen nõus. Ja päris paljud riigid ongi läinud vaba tahte ehk ülesandmise teed. Samas ega see pole probleemitu. Näiteks eelmise suve juhtum, kus inimene sai välismissioonil surma, siis algselt polnud tema elukaaslasel võimalik hüvitist saada.
•• Miks nad ennast siis ära ei registreerinud?
Kas inimesed mõtlevad sellele?
•• Ma ei tea, aga kui inimene läheb välismissioonile, võiks ju eriti mõelda selliste asjade peale?
Tõsi, aga üks asi veel. See pole küll põhjendus, aga mis Eesti ühiskonda iseloomustab, on see, et tegelikult on abielul väga kõrge väärtus. Kõik peavad abielu hästi pühaks. Tekib küsimus, et ma abielluksin just nagu raha pärast või materiaalsetel põhjustel. Abielu on Eestis hästi romantiseeritud. Paljud ütlevad, et mis see paber mulle annab. Praktilist poolt teatakse ju ka: oleks nagu vaja, aga ei taha, sest see ei lähe kokku romantilise arusaamaga armastusest.
Samas kui vaadata ajalooliselt, siis on abielul olnud just kaitsefunktsioon, mis pani paika õigused ja kohustused ning seal pole mingit pistmist romantiliste tunnetega.
•• Abielu mõte peakski olema kaitsta osapooli ja lapsi?
Täpselt. Siin on ka kultuurist tekitatud vastuolu. Kui tegime intervjuusid vabaabielus paaridega, siis naispool ütles tihti, et abielluks küll, aga tahaks siis pulmasid ja valget kleiti. Suured kulud. Tegelikult saab ju abielluda ka väga odavalt, aga see jälle pole paljudele see. Kui abielluda, siis kogu kupatusega.
•• Millest kartus abieluga asja ära rikkuda? Kui inimesed armastavad üksteist, siis abiellumine ei tähenda omakasu, vaid seda, et saavad oma armastatut kaitsta.
Just. Võib-olla ongi vaja rohkem avalikku kajastust, et mis on abielu funktsioon. Vabaabielu ja abielu vahe tekib kriitilisel momendil, kui suhe hakkab lõppema, keegi sureb. Siis tekib vajadus reguleerida. Jälle võib meenutada sõjaväelase juhtumit.
•• Aga kas siin pole asi siiski selles, et täiskasvanud inimesed võiksid käituda, nagu täiskasvanud inimestele on aastasadu kombeks olnud – vastutustundega, siis riik ei peaks neid pidevalt regulatsioonidega jälitama ja kohtlema nagu lapsi?
Ma olen selles mõttes nõus. Aga kuidas seda teha, see on teine küsimus.
