Rahvusvahelise õiguse kohaselt on rahvastel enesemääramisõigus. See on põhimõte, mille kohaselt kõigil rahvastel on õigus ise (välise sekkumiseta) määrata oma riigikorda, riigiorganite struktuuri ja majandussüsteemi ning ise juhtida oma kultuurielu. II maailmasõja järgselt kasutati enesemääramisõigust koloniaalsituatsioonis, meretaguste asumaade iseseisvumise õigusliku alusena.

Koloniaalkonteksti piir

Seega tõstatub küsimus, kas ka Kataloonia saaks tugineda enesemääramisõigusele ja eralduda Hispaaniast? Rahvusvahelise õiguse vastus on eitav. Seetõttu, et koloniaalkontekstist väljaspool ei ole leidnud toetust enesemääramisõiguse kasutamine uute riikide loomiseks. Kujunes välja eristus "sisemise" (õigus autonoomiale ja õiguste kaitsele riigisiseselt) ja "välise" (uue riigi loomine) enesemääramisõiguse vahel. Kui sisemine enesemääramisõigus on antud rahvale tagatud, siis ei ole neil õigust nõuda iseseisvat riiki. Riikide territoriaalse terviklikkuse ja suveräänsuse põhimõtted on fundamentaalsed rahvusvahelise õiguse normid, mille rikkumiseks (st kui osa riigi territooriumist kaoks kuna seal tekkib uus riik) peab olema väga mõjuv põhjus.

Selles valguses tundub Hispaania valitsuse tegutsemine läbimõtlematu - mida rohkem kasutavad nad vägivalda ja sundmeetmeid Kataloonia vastu, seda tugevamaks muutub Kataloonia teoreetiline võimalus iseseisvuda, kui keskvalitsus neid süstemaatiliselt represseerima hakkab. Hetkel ollakse aga sellest väga kaugel. Kataloonial on laialdane autonoomia ja Hispaanias ei ole süstemaatilist katalaanide vastu diskrimineerimist. Seetõttu oleks Hispaanial olnud mõistlikum lasta Kataloonial referendum ilma sekkumata läbi viia ja lihtsalt läbivalt rõhutada, et tegu on õigustühise referendumiga.