Kaja Kallas ja Evelyne Gebhardt Foto: Benoit BOURGEOIS, Euroopa Parlament

Algus oli väga raske. Sest algused olid meil teise raportööriga väga erinevates kohtades. Kaasraportöör Evelyne Gebhardt on vanem Saksa sotsiaaldemokraadist saadik, kes on Euroopa Parlamendis töötanud juba 20 aastat. Mina olen noor Eestist pärit parempoolne saadik, kes on poliitikas üldse olnud kokku 5 aastat.

Kaasraportöör tahtis digitaalsed lahendused üldse ära keelata, aga minu arvates pole see mõistlik, sest inimestele need meeldivad. Kui masin on leiutatud, siis hakatakse seda ka kasutama. Sa ei saa sellel ees seista, vaid pead looma tingimused, et innovatsioon saaks toimuda ja keegi liiga palju kannatada ei saaks. Digitaalsete lahenduste tagajärjel kaduvate töökohtade asemele tekivad uued, hoopis teistsugused töökohad.

Teiseks suuremaks komistuskiviks oli meil teatud osade üle vaidlemine, kus jooksis nn punane joon: asjad, millega mina ei saa mingil juhul nõustuda ja asjad, millega tema ei saa mingil juhul nõustuda. Kuna läbirääkimiste alguses olid ainult tema meeskond, minu meeskond ja kahe komisjoni sekretariaadid, siis polnud mingit tõlget ette nähtud ja see andis mulle muidugi suure eelise, sest ta ei ole inglise keeles nii kodus. Kuna ta tänu sellele jäi vaidlustes alla, siis järgmistel koosolekutel oli juba tõlge saksa keelest organiseeritud, mis pani jällegi mind väga ebamugavasse positsiooni (pead lugema inglise keeles, samal ajal kuulama klappidest tõlget ja kuulama märkusi, mis sulle kõrvalt tehakse.)

Hea tava on see, et kui on kaks raportööri, siis kumbki ei tee teise jaoks täiesti vastuvõetamatuid muudatusettepanekuid. Meie neid ei teinud, Gebhardt aga andis sisse muudatusettepanekud, millega me ei saanud leppida. See oli esimene näide, et ta ei pea kokkulepetest kinni.

Esimene koosolek variraportööridega (keda oli 16) läks kenasti, sest arutasime lihtsalt üldisi suundi, aga mitte konkreetseid muudatusettepanekuid. Juhatasime koosolekut kordamööda ja kõik möödus üsna sõbralikus õhkkonnas. Teine koosolek oli juba keerulisem, sest arutasime muudatusettepanekute põhjal kokku pandud kompromissettepanekuid. See kujunes täielikuks katastroofiks. Pidime jälle juhatama kordamööda, aga Evelyne ei andnud mulle lihtsalt sõna. Ta oli väga halvas tujus. Veelgi hullem, ta teatas varjudele, et me pole kompromissettepanekutes omavahel veel kokku leppinud. See tuli mulle täieliku üllatusena. Seejärel, kui hakati arutama tema meeskonna kokku pandud kompromisse, mida varjud tugevalt kritiseerisid, siis ta hüppas mulle peale ja teatas varjudele, et need on miss Kallase poolt soovitud tekstid! Mis oli täielik vale! Mõtlesin, mida teha, sest olukord oli ülipiinlik. Kui ma ei reageeri ja räägin temaga eraldi, siis teised arvavad, et ma teengi halba tööd. Kui aga reageerin kohe, siis on see ebamugav kõigile.

Pärast seda tulid kõikide gruppide esindajad rääkima, et mis iganes on vaja, nad toetavad mind, sest kõik nägid, mis ta tegi ja sellega võitsin hoopis mina toetajaid juurde. Kuigi ma esialgu arvasin, et see oli minu jaoks täielik läbikukkumine, tuli välja, et see oli hoopis minu võit, kuigi see siis nii ei paistnud.

Kuidagi juhtus nii, et minu juhatada jäi viimane varjude koosolek. See koosolek oli kõikidest kõige raskem, sest nagu ikka, olid kõige lõppu jäänud kõige vastuolulisemad küsimused. Koosolekut juhtida oli erakordselt keeruline. Sa pead kuulama seda, mida inimesed räägivad (tihti läbi tõlke), märkama seda, kes tahab sõna saada, kuulama nõu, mis ühte kõrva sosistatakse ja samal ajal mõtlema, kuidas tõstatatud probleemidele reageerida. Kuna lisaks on veel ajaline surve, siis pead suutma seda kõike teha suhteliselt lühikese aja jooksul.

Ma olin Stenile öelnud, et ma jõuan koju natuke peale kuut, aga oli selge, et sel ajal ma siiski koju ei jõua. Õnneks sai lapsehoidja Ingel jääda kauemaks ja mulle ei tulnud juurde lisaprobleemi korraldada veel ka kodust logistikat.

Mingi hetk olin ma juba nii väsinud, et ei suutnud ühe kõrvaga kuulata üht ja teisega teist ning ütlesin ausalt, et palun korrake oma ettepanekut, sest ma lihtsalt ei suuda keskenduda, kui inimesed mulle korraga infot jagavad. Tundus, et kõik olid lõpuks väsinud, sest mida aeg edasi, seda lihtsamalt asju läbi lasti. Uskumatu, aga umbes kella 19-ks saimegi raporti kokku. Ma olin koju minnes nii pinges, et pärast Steni magamapanekut istusin veel kaua üksi suures toas, üritades pinges lihaseid ja töötavat aju vaigistada.